[India reisikiri 2006]

ja ongi kõik..

2007-09-10T10:08:00.003+02:00

Lisa 2: Reisikaart läbitud linnadega

2006-11-28T10:41:00.001+02:00

Photo @ - BC -

Läbitud linnad kaardil: Delhi - Agra - Varanasi - (Mahoba) - Khajuraho - (Jhansi) - Agra - Jaipur - Jodhpur - Jaisalmer - Thar Desert - Jodhpur - (Uidapur) - Mumbai - Goa Airport - Palolem Beach - Goa Airport - Delhi

PS. Terve India kaart koos meie reisiga
ROMDARYF

Lisa 1: Kulutused seoses reisiga

2006-11-28T10:19:00.000+02:00

Reisi kulud (kahe inimese omad kokku):

Lennupiletid:
Helsinki – Delhi – Helsinki
2x6300.- EEK

Laevapiletid:
Tallinn – Helsinki
2x495.- EEK
(PS. Helsinki – Tallinn piletid on arvestatud reisil tehtud kulutuste sisse)

Reisi- ja pagasikindlustused:
2x(328.- + 133.-) EEK

Viisad ja viisadokumentide saatmiskulud:
2x(50.- + 5.-) EUR = 2x861.- EEK

Ravimid ja vaktsiinid:
Laeto7 + söetabletid = 180.- EEK
Malaariatabletid = 630.- EEK
Cutasept = 78.- EEK
Vaktsiinid = 722.- EEK

Kulutused reisil:
21 866.- EEK (10 933.- EEK/inimese kohta),
sellest 8930.- EEK (4465.- EEK/inimese kohta), ehk ligi pool reisil kulutatust on olnud kulutused kohalikele lennupiletitele: Jodhpur-Mumbai-Goa (3244.- EEK/inimene) ja Goa-Delhi (1221.- EEK/inimene)

KÕIK KULUD KOKKU:
40 432.- EEK (20 216.- EEK/inimene)

Delhi – Helsinki - Tallinn

2006-11-28T08:59:00.000+02:00

k0200 (Delhi aeg) – niisiis, lennuk seekord ei hilinenud. Pakuti kenasti pärast õhkutõusmist kohe ka süüa. Sarnaselt siiatulemisega – telekat ja muusikat väga kuulata ei viitsinud. Lugesin siinseid ajakirju ja lehti, mis olin kaasa haaranud ning tegin märkmeid lennu kohta. Pärast aga heitsime magama. Uni oli üllatavalt hea – vaatamata istuvale asendile ja sellele, et pea valutas mul kõvasti.

k0450 (Helsinki aeg) – kuskil 600km kaugusel Helsinki'st (veel oleme Venemaa kohal, Moskva'st juba möödas, aga Eesti kohale pole veel jõudnud – muide see lend käib üle Lääne- ja Ida-Virumaa :D)

Aeg: 1h Helsinki'sse aega veel
Kõrgus: 11580m
Kiirus: 1560km/h
Väline temp: -59C

k0550 – maandusime Helsinkis/Vantaa’s. Pärast minu seljakoti kätte saamist läksime meie edasi bussi peale. Tüdrukud jäid aga oma lendu Tallinn'a ootama – nendel oli selline pakett, meie aga suundusime sadamasse.

k0620 – buss 615 Vantaa-kesklinn (3,60EUR/1h pilet). Täpselt siis kui terminalist välja saime ja bussile istusime pani see kohe ka minema – läks napilt ja õnneks :)

k0702 – buss 15A kesklinn-Länsiterminaali (sadam), sama piletiga edasi. Ka see buss oli juba ees, kui me sinna jõudsime. Kõik töötab nagu kellavärk :)

k0900 – väljub laev Meloodia Tallinn'a suunas (2piletit kokku 45EUR’i)

k1100 – liitsime reisi kulud kokku ja varsti varsti randusimegi juba koduses Tallinna sadamas. Kuigi ähvardati rangema turvakontrolliga sel päeval - lombitaguse suurriigi riigipea viibis ju veel Tallinn'as – ei pööratud me dokumentidele küll suuremat tähelepanu ning kojujõudmine sujus kiirelt ja viperusteta.

Goa Airport – Delhi (omapäi seigeldes läbi Delhi)

2006-11-27T08:36:00.000+02:00

k0400 – täitsa uskumatu! Nagu kellavärk avati terminali uksed ja pärast pisikest kontrolli (et meil ikka on peatselt väljuvale lennule pilet ja me mitte niisama ei proovi terminali pinkide peale magama minna) lasti meid püssimehe poolt kenasti sisse.

Keerasin käsipuudega pinkidele niiviisi kerra, et kuidagigi tukkuda veidi saaks – sain kah. Anni tegi must paar pilti kah, paras koom on neid nüüd vaadata ;)

Kuna olime nii vara kohal siis saime ka kõik paberimajandused ja pagasi kontrolid varakult tehtud ning ei pidanud sarnaselt eelmisele korrale, kui me Jodhpur’is viimasel hetkel läbi turvakontrolli tormasime.

k0730 – jalutame tõusva päikese saatel soojas hommikuses õhus mööda Goa lennuvälja meie lennuki poole. Kuskil 3h ja 1600km hiljem astusime juba jahedasse ja India suurlinnadele omase lõhnaga sudusesse Dehli hommikusse. Kuna tegu oli kohaliku lennuga, siis maandusime alguses lennuvälja teises otsas, kus asus Domestic Airport. Õues oli +9kraadi sooja (hiljem kohalikest lehtedest lugedes, selgus, et tegu oli selle aasta kõikse jahedama ilmaga Dehli's) – nagu varasügisene ilm Eestis ;)

Pesime hambad puhtaks (sest polnud ju veel jõudnud seda teha) ja uurisime siva välja, et domestic ja international lennuvälja osade vahel kimab lennuvälja sisene lennuk – mis meid tasuta teise otsa ära viskab. Selleks pidi kah end identifitseerima nii passi kui ka olemasoleva väljuva lennu piletiga ning kuskil 20mi hiljem vuraski buss meil ukse ette ja me leidsime endid mõne minuti pärast juba õige lennujaama ukse taga.

Seal aga selgus tõsiasi, et lennujaama lastakse sisse alles 3h enne lennu väljumist, st meil tuli oma 9h veel oodata sest meie lend väljus kuskil k2300-2330 ajal.

Ka terminali vastas olev ooteruum ‘passanger lounge’ oli täitsa olemas, aga sinnagi sai sisse pileti alusel ja alles 5h enne lennu väljumist. Jah sai ka 30Rs’i eest pileti osta, kui varem tahad sisse pääseda, aga selle piletiga sai lisaks vaid 3h (meil aga oli vaja 9h oodata).

Nii siis otsustasime esmalt veidi keha kinnitada ja suundusime ühte ‘passanger lounge’ kõrval olevasse 24h bar-restoran’i sööma. Toitu just kiita ei saa, aga kõhtu täitis küll.

Edasi otsustasime, et kuna tüdrukud (Katrin ja Triin) linna enam ei viitsi minna vaid parem puhkavad siin ja ootavad lendu, et jätame ka enda suured seljakotid nende valve alla ning läheme linna – hotelli järgi enda talveasjadele.

Kuna meie esimene sõit Delhi’s suunal lennujaam-hotell oli toimunud k0300 öösel ja meil olid kaasas vaid USD, siis küsitud 300Rs’i eest maksime tookord 10USD’d (mis tegelikult on kuskil 440Rs’i väärt). Nüüd aga – kogenumad ja paremate kauplemisoskustega otsustasime hinna alla 300Rs’i kaubelda. Kahjuks väga palju rikshasid siin ringi ei vuranud, ja need vähesed keda nägime ei tahtnud isegi sellist diili, et oleks meid edasi tagasi sõidutanud 500Rs’i eest, seega otsustasime minna alumisele korrusele, kust väljuvad linnaliini bussid.

Saime teada, et miski buss, mis pidi tulema täistunni ajal maksab 50Rs’i ja sõidab New Delhi Railway Station’isse nagu meil just vaja oligi, sest hotell oli meil ju seal samas kõrval. Muidugi ei tulnud buss täpselt vaid alles miski tunni möödudes – aga kuna meil kiiret kuskile polnud, siis võtsime asja rahulikult ja jälgisime kuidas kohalikud meid jälgivad ;) eriti aga Annit. Õnneks me nägime pärast kuuajast reisi India's ja sellises jahedas hommikus parajate kadjakatena välja, et ega need kohalikud meid väga kaua ei viitsinud seirata.

Enne bussi saabumist nägime veel kuida käib kohalike tõupullide transport – õigemini tagaajamine, sest üks selline hiigelsuur tegelane (sellist me polnud siin enne näinud) oli kuidagi vabadusse pääsenud ja kappas mööda lennujaama esist liiklust ringi. Mehed olid talle juba kuidagi sure ja pika köie ümber pea suutnud visata, aga see ajas härja veel enam vihale. Nii see juhtuski, et need kolm mees seal nööri otsas lasid nööri lõpuks lahti – kui härg nende suunas hirmsa kiirusega ajama pani – ning suur isane lasi masinate vahel tagumisi jalgu üles loopides tuhat nelja Delhi kesklinna poole ajama.

Hiljem nägime, et inimesed olid ta siiski kuidagi suutnud kätte saada ning masinasse pista. Sellega aga show ei lõppenud. Mõni hetk hiljem tuli sealt samas nurga tagant, kuhu masin nende veistega oli suundunud üks väiksem (aga siiski parajalt suur) emane ja kappas omapäi mööda teed ringi. Tema kinnipüüdmine sujus aga paremini ja kiiremini. Rahvas oli aga mõnisalt ärvil kogu sellest värgist ;)

Buss lõpuks saabuski ja maksime kenasti 50Rs’i/inimese kohta (mis muideks oli sellel bussil ka kenasti suurte punaste tähtedega esiakna peale märgitud) ning mõne aja päras olimegi juba New Delhi raudteejaama's kohal. Nüüd tundsime endid siin juba nagu kodus ;), sest koht oli tuttav ja kogemusi kah rohkem kohalikega suhtlemisel ja pealegi, meil puudusid turistidele omased suured seljakotid (mille olime lennujaama jätnud tüdrukute valvata) – seega ei äratanud me laisemale silmale erilist tähelepanu.

Kappasime kindel siht silme ees üle raudteede viivate jalakäijate sildade ning olimegi mõne minuti pärast juba oma esimeses hotellis kohal. To turismiministeeriumi vanake teretas meid kahtlasel pilgul – sest mei ei olnud ju tema pakutud paketti võtnud ja ju ta arvas, et ega me oma enda valitud reisiga rahul ei ole, aga meie nägudest säras vaid ülim rahulolu ja enesekindlus. Muidugi meie riietus oli võrreldes esimese visiidiga siia sootuks hullemas seisus – aga see ei häirinud meid põrmugi.

Saime oma pakihoidu jäetud asjad kenasti kätte – kõik oli alles ja terved. Kuna me teadsime, et siinne katuserestoran pakub head toitu, siis läksime ja võtsime siva viimase piduliku eine ning kiikasime üle suddu vajuva Delhi veel viimast korda härdusega südames :)

Lennujaama tagasi plaanisime minna sama bussiga, millega tulime. Aga oh häda – me unustasime vaadata, mis oli selle bussi number. Seega läksime sinna, kus ta meid maha pani – seal asus kohe päris bussijaama moodi moodustis - ja uurisime rahva käest, mis buss ja kuna International lennujaama läheb, sest kuskil miskeid graafikuid väljas küll ei olnud. Vastuseid oli seinast seina: kes väitis, et kohe kohe tuleb; kes aga et ei siit ei lähe miskit bussi lennujaama.

Nii võtsime, pärast mõningast ootamist, nõu kuulda ühelt noormehelt, kes oli ise kah meie küsimise peale veidi kohalike käest maad uurinud ja soovitas liikuda suure ristmikuni, mis selle tänava otsas paistis.

PS. Selleks ajaks olime teada saanud juba vähemalt 5-6 erinevat bussi numbrit, mis peaks meid lennujaama viima, kuigi kõik väitsid, et ainult üks liin siit sinna sõitmas ongi ;) - lahe mis?

Nii me siis võtsime jalad kõhu alt välja ja kappasime veidi eemal oleva liikluse tuiksooneni, kus palju busse rivis just punase tule taga ootasivad. Läksime siva üle tee nende poole üle kui nad vaiskelt kõik rohelise tule süttides liikuma hakkasid.

Küsisime kiirelt esimesest, et kas see sõidab International lennujaama – saime eitava vastuse, aga samas viibati, et taga pool on selline, mis läheb lennujaama. Kappasime edasi – küsisime siis ülejärgmisest, et kas sellega saab lennujaama. Kuna kõik masinad ja bussid hakkasid liikuma siis viipas bussijuht meile, et hüpaku me aga peale – mida ka tegime. Ning olles paar meetrit liikunud vastas, et ei tema ei lähe lennujaama – selle peale läksid meil silmad suureks ja süda jättis löögi vahele – aga lisas siva juurde, et tema ees sõitev buss läheb ja kimas sellele järgi - see oli just see buss, millest me ei olnud küsinud tema sihtkoha kohta.

Järgmise foori taga hõikas bussijuht – NÜÜD! Ja me kargasime sellest bussist maha ning jooksime läbi väikse rahvasumma ja rikshade eesolevale bussile järgi – napilt saime peale juba liikuma hakanud bussile.

Sellega nali alles algas ;) – selgus pärast pikki päringuid seal istuvate inimeste käest, kes mitte eriti head inglise keelt rääkisid ja kes hääldasid kohanimesid nii nagu õige on, mitte nii nagu meie seda oletasime kõlavat, et ka see buss ikka PÄRIS lennujaama ei lähe vaid kuskile sinna lähedale.

Anni oli juba täitsa mures ja valmis sellestki bussist maha minema.

Pärast mõningaid seletamisi bussis viibijatega saime siiski ühe käest teada, et tema läheb ka lennujaama ja just nimelt International’, mitte Domestic’usse, ja ta näitab meile, kus ja kuna peab maha minema, et teisele bussile ümber istuda. Saime kinnitust ühelt normehelt ka selle kohta, kuhu see buss kaardi peal läheb – oli õige suund küll. Kohalike abiga saime teada ja soetasime endile ka piletid - need maksid 10Rs’i inimese kohta. Poole tee peal tuli isegi pileti kontroll peale!

Olles veidi rahunenud nägime peagi ka paari tuttavat kohta ja leidsime üles ka selle kus me hetkel bussiga viibime – nüüd oli juba täitsa rahulik olla. Buss muideks läks isegi lähemale lennujaamale kui me alguses arvasime (st. meile öeldi).

Olles siis ühes suvalises kohas lennujaama lähistel (lennujaam juba paistis) maha läinud koos selle noormehega, kes ka pidi International lennujaama minema, tuli meile kohe üks vanemapoolne härrasmees ligi ning uuris kuhu meil minek. Saades teada, et International lenujaama, siis andis kohe nõu, et buss 717 läheb siit õige pea sinna poole ja pilet maksab 2-5Rs’i/inimene.

Võiks öelda, et tänu nendele abivalmitele, heasüdamlikele ja mitte omakasupüüdlikele inimestele, hakkas meie usk India inimestesse veel viimasel hetkel tagasi tulema. Kõik nad ei ole siiski vaid turisti raha peale väljas!

Aga bussis 717, kuhu vanamees meid kenasti peale juhatas, võisime taas seda rahamaiast ja omakasupüüdlikku pilku kohata – piletimüüa ütles esmalt pileti hinnaks 50Rs’i/inimese kohta. Mul oli tol hetkel väikseima rahana just 50Rs’ine käes, et piletite eest maksta. Tõstsin kohe häält, et pilet maksab 5Rs’i ja mina talle enne oma raha ei anna, kui tal pole tagasi anda (kuigi enamasti käisid bussides piletimehed raha korjates alguses tagasiandmiseks puudu jäänud raha tagasi toomas).

Bussis, meie taga olnud noored ütlesid ka, et üle 5Rs’i ei tasu meil anda pileti eest - nii me siis ka tegime. Kui kõigilt teistelt oli raha käes, tuli piletimees siis lõpuks meie juurde ja nii said noored ja ka teised bussis, meie lähedal, istunud nalja ja naerda, kui ma piletimehe käest enne tagastatava raha vastu võtsin ja üle lugesin kui enda 50’Rs’ise talle andsin ;)

Sõita enam palju ei jäänud ja lennujaama esise ringristmiku juures läksimegi kenasti maha – olime õnnelikult Delhi ühistranspordiga liiklemise kursustelt tagasi ;)

Tüdrukud olid vahepeal sinna ‘passanger lounge’ üle läinud ja sinna suundusime meiegi.

Olime teel tagasi lennujaama hotelli tänavalt ja sealt lähedalt mõningaid puuvilju neile kaasa võtnud – tänutäheks meie kottide valvamise eest. Muljetasime neile väga värvikalt meie seiklustest alates sellest kuidas härjad mööda lennujaama territooriumi vabalt ringi kappavad ja lõppetades busside ralliga Delhi kesklinnas :)

Pärast sellist päeva – kus ööd nagu ei olnudki ja päevased emotsioonid külvasid meid üle – oli hea pehmetel pinkidel siruli heita ja paar tunnikest magada.

k2230 – kirjutasin päeva muljeid ülesse ja pärast seda suundusime ka lennujaama terminali. Seal lõime oma viimased 330Rs’i laiaks, tegime check-in’i ära ja läksime meie lendu ootama, et pärast seda juba hommikul k0600 end sombusest ja jahedast põhjamaa hommikust leida.

Palolem (Goa) – 9.päev (viimane päev)

2006-11-26T09:32:00.000+02:00

k0700 – ärkasime. Vasta hommikut läks taas jahedamaks ja fliisid tulid meile siinohal kenasti appi ja isegi villased sokid rändasid öö jooksul jalga – nendega on ikka üli hea magada, sest peaasi et tallad ja varbad soojas on.

Enne muid tometamisi suundusime kohe ujuma – mõnusalt jahe vesi oli, st jahedam kui igapäevaselt. Tol hetkel oli veel vaid üks ujuja peale meie ja paar inimest, kes harrastasid hommikust jooksmist ning siis baaride ja pubide töötajad, kes juba korrastasid enda territooriume – sättisid toole paika ja päikesevarje jnejne.

Maksime enda hüti eest ära. Tont (nii me kutsusime selle koha omanikku) ei osanud arvestada ja küsis 9 öö eest 3000Rs’i (algselt olime kokku leppinud 350Rs/öö). Õnneks ma nuiasin temalt ka vastavasisulise tsheki makstud raha eest välja – selle kirjutas ta muidugi ruudulisele paberile - ilma mingite rekvisiitideta.

Pärast maksmist tuli vant tagasi ja ütles, et ikka rohkem tuleb maksta, et ta arvestas valesti – ju naine käratas talle nende hütis peale, et sa vana loll nii vähe siis küsisid! Meie aga keeldusime – viidates sellele, et üks terve päev puudus vesi, ja nii mõnelgi päeval kadus elekter ära ja ehitajate tehtud lärm segas meil puhkamast jnejne. Tont podises natuke ja kadus siis koos naisega onnide vahele.

Üldse tundus ta selline kahtlane vend – sest tema juurde sisse kolides ei tahtnud ta meid alguses kuskile kirjagi panna, ja igas india hotellis täitma pidanud turistiplanketi täitis ta kah hiljem üle ning pani sinna hilisema kuupäeva peale – ju ta hiilis maksudest niiviisi kõrvale. Otustasime, et kui ta veel mölisema tuleb, siis ähvardame kohaliku maksuametiga teda ;)

Otsustasime, et loobume algselt plaanitud variandist, kus me oleksime rentinud ühte kahest onnist veel õhtani - kuna meil ei tasunud enne lennujaama sõitma hakata kui alles südaöö paiku – lennuk väljus ju kuskil hommikul k0600-0700 ajal.

k1200 viisime enda kotid meie lemmikrestorani juurde, kus nad olid kelneritele – keda me kõiki juba pea et nimepidi teadsime – pidevalt silme all ja nii meil muret polnud.

Kondasime pikalt mööda randa ringi ujusime veelkord soojas ja soolases ookeanivees, rüüpasime ühes baaris vaikselt õlut ja Anni luges oma raamatut. Päike hakkas selle kõige juures ise kenasti peale ;)

Õhtustasime viimast korda meie lemmikrestoranis, käisime veel korra internetis, et aega surnuks lüüa ja siis plaanisime minema hakata. Aga oh õnnetust, algselt kokkulepitud taksovanaga ei läinud meil õnneks – oli teine jooma hakanud. Ja nii läks lõhki meie algne kokkulepitud hind 800Rs’i Palolem-Goa Airport. Ja kuna oli juba k2300, siis küsisivad kõik alles jäänud kaks taksojuhti vapralt 1000Rs’i selle otsa eest. Kauplesime mis kauplesime, aga nemad hinda ei muutnud – no jah nad nägid, et tehku mis me tahame, ära siit veab üks neist meid kindlalt. Maksime selle 1000Rs’i siis selle sõidu eest.

k0037 jõudsime Goa lennujaama kohale. Otse ja taksoga sõites läks meil vaid miskine 45min vist. Aga samas ka 10 korda kallimalt kui sama ots bussidega. (muidugi öösel bussid ei sõida). Väljas oli 27kraadi sooja. Tuult pea, et ei olnudki.

Kohapeal selgus, et peame esimesed 3h lennujaama ees ootama, sest enne k0400 nad uksi ei ava. Olime mõnda aega ainukesed terve selle maja peale peale turvameeste. Katrin ja Triinu tukkusid, Anni luges raamatut, mina kondasin ringi ja lugesin ühte kohalikku ajalehte, mille olin sealt ukse juurest leidnud – oli täitsa värske leht. Mõne aja pärast saabus veel kaks inimest. Aga veidi enne k0400 hakas neid turiste tassivaid väikeseid taksobusse juurde tulema nagu seeni pärast vihma.

Palolem (Goa) – 8.päev

2006-11-25T09:49:00.000+02:00

k0730 – ärkasime. Täna oli öösel, vasta hommikut, täitsa jahe magada kohe.

Kui tavaliselt saab siin täitsa ilma millegita magada – isegi linasd ja fliise pole peale vaja siis mida öö edasi seda jahedamaks on läinud – no jah talv ju ikkagi ;)

Pärast hommikusööki ostsime veel mõned kingitused – meenusid paar sõpra kes esmalt olid kingisaajate nimekirjas välja jäänud, aga keda tahtsime siiski väikse meenega silmas pidada.

Suundusime koos Katrini ja Triinuga taas Cancona poole (3km kaugusel Palolem'ist), et Triinu saaks endale raha võtta ja kõik me soovisime sealsest maiustuse poest mõned maiused ka kodumaale kaasa võtta (hiljem kodus avastasime, et seisnuna ei ole nad ikka üldse nii head kui värsketena – seega see toomine ei tasunud end ära).

Tagasiteel sai üks riksha vend haleda tünga meie käest. Tüdrukud – Katrin ja Triin – olid meist veidi eespool ja leppisid juba ühe riksha vennaga kokku, et see viskab Palolem'i ära 40Rs’i eest, mis oli tavaline taks selle otsa peal. Ja siis vajusime meie Anniga kah ligi ning istusime peale ;), vana alguses köhis midagi selle peale aga meie ütlesime – ega kilometraazh sellepärast pikene, et meid rohkem on ja et sõitku aga. Viskaski meid Palolem'i ära ;)

Ega jah üldiselt valgeid ühte rikshasse üle kolme ei lähe, sest tagumisel istmel on ruumi max kolmele, ja neljas peab niiviisi istuma ees rikshavana kõrval. Aga kohalikkud riskivad igal pool küljes rippuda nii mitmekesi kui aga oskavad. Samas ega me ülerahvastatud rikshasid väga ei näinud – neid on seal ikkagi nii palju, et jagub alati uus võtta kui vaja nende teenuseid tarbida.

Tagasi randa jõudnuna tegime me igalõunase uinaku/pikutamise onnis – sest päike oli taas erakordselt ere ja päev palav. Hiljem jalutasime veel rannas ja tegime pilte, sest eelmine päev kui pildistasime oli kaunis vines ja pildid kah selle võrra sombusemad.

Leidsime veel paar huvitavat teokarpi – homme on nende sorteerimise päev.

Ujumas käies vaatasime, et täna tuleb selge päikeseloojang – st päike loojub merre, mitte nagu tavaliselt, kui enne merd kaob ta hoopis miskite pilvede või sudu või udu sisse. (no päris selge ei olnud ka see loojang – aga parim, mis me seal oldud aja jooksul nägime :)

Palolem (Goa) – 7.päev

2006-11-24T10:22:00.000+02:00

k0345 – kõva vetsuhäda tuli peale. Läksin meie ühiskäimlasse, mis hoovipeal on ja vaatasin kaugelt, et tuld ei põle (uks oli irvakil) – järelikult pole kedagi sees. Ja oh mu üllatust - ja ka selle oma, kes seal sees istus - kui ma prauh ukse lahti tegin ja miski must-kui-öö-tont sees istus. Hakkas teine kohe siva rabelema, et saaks kiiremini minema. Pärast teistele sellest situatsioonist rääkides tegi see meile kõvasti nalja. Arutlesin ise veel, et ei tea kas tegu oli miski kohaliku küla vanamehega, kes muidu ei või vetsus käia lääne vetsudes ja siis niiviisi öösel salaja pimedas käib asjatamas – mine sa võta kinni mis see tõde selles loos on.

Pärast vetsu läksin veidi jalutama – kuna kuulsin kuskilt kaugemalt miskit muusikat. Tavaliselt ju selliselt kella ajal on siin täieline vaikus vallutanud maa – vaid ookeani vaikne kohin kandub õrnalt üle palmisalu.

Selgus, et meie hotelli (no tegelt oleks õigem öelda - hüttide kogum) kõrval asuva hotelli (hüttide kogum) restoranis (rannaliiva ja palmisalu piiril paiknev rannakohvik/baar/pubi) käis miski suuremat sorti läbu. Rahvast oli seal kohe kõvasti ja kõik tulukesed ja valgustid helendasid täiel võimsusel. Isegi koerad olid pea, et poole ranna pealt kõik siia kokku kogunenud – ehk saab ka midagi hamba alla.

Rannas oli aga näha, et vesi on kaugele liiva peale käinud – pool liiva oli siledaks uhutud. Ja selle sileda liiva peal vasta ranna sissepääsu valgustavat prozhektorit oli näha väikeseid ja kiireid varje mööda liiva sibamas – liiva sees elavad krabid. Päeval enamasti neid näha pole, aga öösiti tulevad nad välja liiva toitu otsima ja loopima. Just just nimelt liiva loopima – ehitavad taas oma käike liiva sees, mis päeva jooksul on imieste ja loomade poolt täis aetud.

Suundusin tagasi magama.

k0800 – ärkasime ülesse vihmatibutamise peale. Niih – kartsime, et nüüd siis see ilm keeraski tuksi, aga hiljem selgus, et see tibutamine kestis vaid pool päeva ja edasi läks veel päiksepaistelisemaks kui enne seda ja pealegi see tibutamine oli nii õrn, et vihma käes ringi liikudes ei saanud särk isegi mitte märjaks. Üldse olid need esimesed piisad terve reisi jooksul ja täna oli meie reisi 24. päev.

Pärast tibutamist suundusime ujuma – nagu meil ikka kombeks siin ja siis kuivasime ja võtsime päikest, kes ikka pilvede vahelt juba välja kiikas. Sõime oma lemmikkohas hommikueinet, milleks on meil juba väljakujunenud menüü – Annile kruusi täis kohvi piimaga ja kanavõileivad, mulle King’s õlu (mida muide võib vaid Goa’s müüa – nii on pudeli peale kirjutatud) ja röstsaiad moosiga. Ja kõik see Eesti rahasse ümberarvutatuna 35 EEK’i eest.

Hiljem aga võtsime taas vaevaks reisimuljeid üles kirjutada ja Anni arvutas meie reisikulutusi kokku – me ju märgime iga päev üles kuhu ja kui palju me kulutanud oleme, pärast hea vaadata.

Õhtul tibutas veidi veel – sama õrnalt nagu hommikul, aga veel lühemat aega.

Palolem (Goa) – 6.päev

2006-11-23T10:02:00.000+02:00

k0650 – ärkasin vetsuhäda peale ja osaliselt ka meie uute naabrite lõputu jutu vada peale, mida nad oma onni terrassil ajasivad.

Peaks mainima, et iga päevaga tuleb siia (nii randa üldse, kui ka meie hotelli coconut-hut’idesse) ikka rohkem ja rohkem rahvast. Need all olevad (meie vastas maapinnal paiknevad) majakesed täitusivad eile-üleeile miskite poolakate või mõne teise saranse kõnepruugiga rahvast.

Nüüd siis on juba täis ka meie naaberonn (mis asub sama moodi meie ja tüdrukute onnile pambuspostide otsas) ja all paremal ning vasemal asuvad majakesed.

Meie onni taga, aga ehitatakse päevad läbi uusi maapealseid majakesi (kuskil 10kond on neid seal valmimas). Ja kogu selle hotellimajanduse omanik perekond, kolib aga ühest valmis saanud onnist teise – just nagu testiks kas sobiv – aga tegelikult lihtsalt nii kui uus onn valmis saab kolivad edasi, et eelmine välja üürida.

Kuna und enam ei tulnud, siis võtsin kätte ja kirjutasin eelmiste päevade muljeid ja elamusi päevikusse üles. Hommik on taas vines, nagu siin kombeks – eks näis kas päeva peale läheb selgemaks või jään selliseks nagu eile oli.

Ujumas käimist pilves ilm ei sega – sellega tegeleme siin söögi alla ja söögi peale, enne magamaminemist ja pärast magamast tõusmast :D. Päeva peale tegime ka kõvasti pilte rannast ja elust-olust siin. Korjasime erilisi teokarpe – nüüd on meil neid juba terve kollektsioon, hea mitu kilo vist juba. Peab neid enne ära minemist sorteerima ja paremad alles jätma vaid.

Palolem (Goa) – 5.päev (õpetussõnu kauplemiseks Indias)

2006-11-22T09:46:00.000+02:00

k0800 – äratus. Käisime kohe ka ujumas – mõnus, mitte liiga soe, ookeanivesi. Pesime end pärast seda soolasest veest puhtaks, sõime hommikust ning suundusime kodustele pöidlahoidjatele ja kaardipeal näpuga järgeajajatele meeneid kaasa ostma.

Kauplemine läks meil enda arvates juba täitsa edukalt – võrreldes sellega kuidas me alguses kauplesime ja mida me kauplemisest teadsime oli nüüd see tegevus meil juba täitsa tulemuslik – saime head hinnad ja kogu kingipagas kah olemas.

Kui me alguses kauplesime nõnda: et läksime küsisime palju miski asi maksab ja hakkasime siis sealt alla kauplema noh alustades kuskil esmalt öeldud summa poole pealt teekonda üles poole ja jõudes siis lõpuks kuskil kolmveerandi peal kompromissile.

Siis nüüd kauplesime juba nõnda: uurisime palju maksab, võtsime nulli tagant ära ja ütlesime omapoolse pakkumise, selle peale nad muidugi pööritavad silmi ja ‘sõimavad’ röövliteks, aga tulevad oma algsest summast kohe 25% alla. Noh me siis vastu, et ei ei see pole küll SELLE toote hind meie arvates võiks see maksta nii ja nii palju (pakkudes siis enda algselt öeldud summast näiteks kaks korda suurema summa ja nii läeb see edasi iga kord tasub ise lisada oma pakkumisele väiksem summa kui tema enda hinnast maha võttis – seega lähenetakse rohkem sinu algsele hinnale.

Näitlikult:

Müüja pakub 500Rs, meie pakume silmi pööritades ja õhku ahmides 50Rs
Müüja nutab natuke ja ‘sõimab’ röövliteks ja pakub 350Rs. Meie ikka vasta, et see ei ole ju SELLE toote hind, sest MEIE ARVATES on see väärt heal juhul 100Rs.
Müüja vastab omapoolse pakkumisega 250Rs. Meie, et OK olen nõus 150Rs ja võtan täpse summa välja (raha näitamine aitab alati kaasa – oled siiski tõsiselt võetav klient).
Müüja püüab ikka oma 250Rs’i kätte saada (paistab et tema valuläve piir on lähedal). Meie aga lehvitame 150.
Müüja siis OK 220Rs’i ja kaup on teie. Meie aga vastame - no see on ju TEGELIKULT vaid 100Rs’i väärt me niigi anname 150Rs’i juba. Ja kui ta ei taha väga enam alla tulla siis teeme näo, et no tegelt me siis väga seda ei tahagi ja hakkame vaikselt vaikselt ukse poole minema.
Müüja hind kukub ukselävel 200Rs’i peale. Meie võtame taskust veel 20Rs’i lisaks ja ütleme – see on meil kogu raha, mis kaasas ja võta või jäta me väga tahaks seda sult osta – kas on kaup koos?
Ja nii me saimegi algse 500Rs’i asja 170Rs’i eest. :D hip hip hurraa. :D

NB. Alati on parem, et müüja esimesena hinna välja käiks – paljud pärivad palju pakud ja siis võib juhtuda et pakud liiga kõrget hinda ja ega ta kitsi ole, lajatab endapoolse hinna veel kõrgemale ja nii sa maksad asja eest kaks-kolm korda rohkem kui oleks algselt isegi tema pakutav esmane hind olnud.

Üks ameeriklanna, kellega me Jaisalmer'is kokku sattusime natukeseks ajaks rääkis, et üks kaupmees, kellega ta oli pikemalt vestalnud rääkis talle sedasi: tema küsib kõige pealt mis maalt inimene pärit on, et siis teada kui kõrgest hinnast peale hakata. Näiteks kõvad kauplejad – hispaanlased ja itaallased ning mitmed teised sarnased rahvused on ju niigi kõvad kauplejad ja nii paneb ta neile alghinna kõrgema. Samas mõnele teisele rahvusele näiteks ameeriklastele, kes ei kauple tavaliselt üldse võib madalama hinna anda. Ostavad enamasti niiehknaa sellega ära. Et tasub mõelda sellise asja peale kah, kui küsitakse kust pärit oled.

Muidugi selle päritolumaa seletamisega on kah alati jube segadus. Enamasti pole kaupmeestel halligi, kas ja kus miski riik asub. Samahästi võib vastuseks küsimusele – kust te pärit olete, vastata vabalt Marsilt, sest ega nad noogutavad ikka ja kiidavad kui kena see riik on.

Pärast kauplemist ostsime puuvilju kah – ja taas võis tõdeda, et pole nad siis nii jumalikult head midagi. Täiesti keskmine tase võiks öelda.

Ahjaa.. lõpuks nüüd siis hakkas ka nahka selja pealt tulema. Täitsa valus on :( ja nahk tundub all täitsa roosa olevat. Ehk nädala lõpuks saan ikka uue jume peale sellele.

Kondasime täna veel ka ranna vasakusse otsa – suurde kivide peale ja nende taga olevale väikesele rannajupile – midagi erilist seal küll polnud, vaid kividel võis rohkem krabisid kohata kui mujal.

Endiselt võime me tõdeda, et meie hotelli asukohavalik on igati täkkesse läinud – igate pidi ranna keskel ja samas mitte väga kaugel sellest heast restoranist ja ranna peasissekäigust.

Päeva jooskul võtsime veel paar korda päikest ja ujusime/loksusime ookeanilainetes. Elekter on kenasti täna olemas olnud – seega pesemisega probleeme ei tohiks tekkida.

Õhtusöögiks võtsin täna mereandidega pastat – väga hea oli, suisa keele viis alla. Senini on mul nende toitudega siin üldse vedanud, või siis nad teevadki siin alati nii häid asju, et keele viib suisa alla. Senini oleme siis proovinud: Rock Mullet kala grillituna; fried rice kanaga; sizzler kanast (miski grillvarda sarnast); mereandidega pasta.

PS. Aga päev oli täna suht pilvine – esimest korda kus päike ei olnud otse sinises taevas päeva jooksul. Temperatuur aga endiselt kõrge.

Palolem (Goa) – 4.päev

2006-11-21T11:24:00.000+02:00

k0700 – äratus. Päeva esimene pool on mõnusalt jahe ja vines, aga kisub juba selgemaks.

Pärast hommikusööki, meile juba tavaks saanud naaber hotelli restoranis: kanavõileivad ja moosiga röstsaiad, kõrvale kohv ja mahl, jalutame mööda randa veidi edasi, et korralikult valgete turistide moodi rannatoolidel lesida ja päikest võtta. Õnneks või kahjuks on siin neid rannatoole vähe – et ranna edna ilu ikka näha oleks.

Päike on veel suht pilvede taga – ja hea ongi, sest endiselt on meie õlad esimese päeva kõrvetusest valusad ja hellad. Rõhume rohkem ujumisele ookeanilainetes – täna on nad taas suuremad kui mõnedel viimastel päevadel on olnud.

Külastasin internetipunkti ja vaatasin, mis siis maailmas vahepeal juhtunud on – ei midagi erakordset. Tavaliselt ikka on nii, et kui oled kuu aega meediakärast eemal siis on kõik pea peale pööratud – aga praegu seda ei juhtunud. Hiljem pistsime oma arbuusi nahka, mille eelmisel päeval soetasime Cancona’st. Kui hea või halb ta oli, loe eelmise päeva sissekandest ;).

Õhtul, pärast söömist, meie lemmikrestoranis, kus täna kahjuks ei olnud seda head magustotitu, mida me ikka oleme seal võtnud – Bonofie Pie (kohalikel oli just selline kirjapilt selle magusa koogi/piruka jaoks), suundusime kondama mööda randa, et leida mõni koht, kus võiks mõnda desserti proovida. Aga tõdesime, et ei tasu ikka väga teisi kohti katsetama hakata, kui oled juba ühe hea restorani leidnud, sest ei leidnud me mingeid teisi kohti, kus dessert oleks keele alla viinud.

PS. Kuna terves rannas ei olnud täna elektrit, siis ka kõik pumbad seisid, ning veepaagid pesemise jaoks mõeldud veega said õige pea tühjaks. Nii tuli meil pärast ujumist lihtsalt oodata ja loota, et õhtul on taas kõik korras – õnneks oligi. Aga hotelli eest makstes, oli meil vähemalt võimalus hinda selle eest väiksemaks kaubelda.

Palolem (Goa) – 3.päev

2006-11-20T09:21:00.000+02:00

K0605 – ärkasime enne päikesetõusu, et kalapaatide randumist kaema – aga neid ei tulnudki. Inimesi oli aga sel ajal küll juba rannas ringi jalutamas ja jooksmas. Nimelt paljud valged harrastavad siin tervislikke eluviise ja käivad hommikuti jooksmas. Mõnele sellisele haagivad küll kohalikud krantsid sappa ja pistavad lõugama – aga see on vaid hommikuti nii, kui koerad alles ärevuses ja ei te kes on kes ja mis on mis. Päeva peale nad ei tee enam kellesti välja – siis nad vaid vedelevad kuskil paadi või lamamistooli varjus.

Magasime edasi kuni k1000.

Hommikusöögi järel suundusime Cancona (3km kaugusel rannast) nimelisse lähimasse ‘suurlinna’ (loe: külla), st asulasse, kus näiteks oli olemas sularaha automaat ja raudteejaam. Passisime seal kuni k1230’ni, sest siis on Eestis k0900 ja toimuvad esimesed pankadevahelised ülekanded. Nimelt olin nädalavahetusel internetis käies ühest pangast teise endal raha üle kandnud, et seda siis sularahaautomaadis välja võtta. Olin kodus unustanud deebetkaardile raha üle kanda - vana pea ma ütlen!

Võtsime nii palju, et jaguks kuni viimase päevani ja enam rohkem võtma ei peaks. Tagasiteel Palolem'i ostsime ühe väikese arbuusi kah kaasa – aga pean ütlema, et Eestis maitsevad nad vahest küll paremini. Ja mitte ainult arbuusi kohta ei saa nii öelda – üldse on India maitseelamustega kuidagi sandisti läinud. Ei nende tehtavad toidud, ega ka siin müüdavad puuviljad pole teab mis maitseelamused. Noh puuviljades veel võib aru saada – talv on juba pihta hakanud ja ehk ei ole enam hooaeg, aga toit on kah kuidagi liiga üheülbaline. Enamasti söövad nad vaid miskit vegetaarset plöga, kui nii võib end väljendada, ja ainukesed maitseelamused on need mis pole nende endi kohalik roog vaid siis mõne teise riigi köögist.

Tänaõhtune päikeseloojang oli aga küll senistest kõikse kaunim (hiljem võis tõdeda, et kaunimat ei tulnudki). Alguses paistis, et päikeloojub otse ookeanisse, aga viimases lõpus ilmus just kui maa alt väja miskid pilved või asjad, mis haarasid langeva päikese endasse. Tavaliselt tulevad need samad pilved juba tükk aega varem välja ja päike kaob juba ammu enne pilvedesse – kuigi terve päev on olnud siniselge taevas ja mitte kriipsugi pilve. Täiesti müstika meie jaoks.

Kuna India enda köök just teab mis rikas polnud (vähemalt ei suutnud meie neid õigeid asju üles leida), siis me testisime selles nn. meie lemmik restoranis kõiki erinevaid põnevaid roogasid, mis aga kellegi laua pealt silma jäi või siis mida ettekandjad soovitada oskasid. Muide siinne Bonofie Pie (just nimelt sedasi siin see nimi kirjutati) maitseb jube hea. Tegu siis banaani ja toffee koogiga.

Hilisõhtused jalutuskäigud mööda pimedat randa, kus vaid restoranide tulukesed ja üks prozhektormast peasissekäigu juures valgust annavad, said meile juba vaat et traditsiooniks ;). Siis oli hea teha plaani järgmiseks päevaks ja niisama mõtteid mõlgutada ja ookeanilainete laksumist rannaliival kuulata.

Palolem (Goa) – 2.päev

2006-11-19T11:20:00.000+02:00

k0710 – ärkasime varakult (see on meil siin Indias nagu suisa kombeks kohe). Algne plaan kohe varakult ujuma minna jäi täna teostamata – kirjutasin hoopis viimaste päevade elamusi ülesse, olid teised juba mitu päeva üles tähendamata jäänud.

Pärast hommikusööki on meil plaan paadiretkele minna delfiine kaema. Hommik on küll kaunis jahe (st siinse ilma kohta) ja vines – ei tea kas delfiinid sellise ilmaga üldse veehüppeid viitisvadki teha?

Niih – paadiretkelt tagasi. Delfiinid nähtud! Mõni tegi isegi veehüppeid paar korda. Aga jah üldiselt siin praegu väga suuri koguondi ringi ei saali – vähemalt mitte veepinna lähedal.

Päeva peale kiskus ilm taas palavaks – otsustasime seda ära kasutada ja tukkusime veidi. Hiljem sai veel ka internetis käidud ja mõningaid meeneid kodustele ostetud. Me väga nende soetamisega ei tegelenud terve reisi jooksul – tulime siiski ju ise puhkama, mitte kaubareisile.

Õhtu poole, kui päike enam nii palju liiga ei teinud meie juba ära põletatud nahale, käisime lainetes hulpimas – siin on lihtsalt nii mõnus lihtsalt lasta lainetel end üles-alla liigutada. Paljud teisedki rannas viibijad harrastavad sarnast tegevust.

Pärast kaunist päikeseloojangut suundusime õhtusöögile meile juba lemmikuks saanud restorani, mis asub kohe ranna peasissekäigu kõrval. Mõtlesime täna miskeid mereande süüa. Valik langes seekord suurele kalale – Rock Mullet. Ei tea küll palju ta kaaluda võis aga nägi parajalt pirakas välja küll ja küsiti kah parajalt opsakas summa tema eest – 1000Rs’i. Aga võin tunnistada ta oli ka igat ruupit väärt sest summast.

Nii head kala pole ma igatahes väga ammu juba saanud. Ja alguses kardetud suurus osutus täpselt parajaks just nimelt kolmele, kes me olime otsustanud ta nahka pista. Kõrvale toodi veel ka salatit ja kartulit, mis sobisid siia juurde nagu rusikas silma auku.

Palolem (Goa) – 1.päev

2006-11-18T10:44:00.000+02:00

Ärkasime kaunis vara – vist kuskil k0800 ajal. Aga uni oli väga kosutav. Õhtune plaan hommikul paremaid kohti ööbimiseks otsima minna – jäi meil siiski ära, sest hommikul võisime tõdeda, uni oli hea ja voodi mugav. Ning pealegi tundus väga hea ka hotelli asukoht - kaunis ranna keskel paiknemine.

Pärast hommikusööki läksime kohe India ookean'isse (Araabia merre) ujuma. Vesi oli küll veidi jahedam, kui õhtul katsudes, aga sellegi poolest väga soe. Lasime lainetel endid visata ja loopida ja loksutada.

Pärast seda võtsime hütist teki ja kaamerad ning suundusime mööda randa põhja poole jalutama, kus pool otsas suubus sellesse lahte väike jõgi sisse ning ranna otsas oli veel ka väike palmisaar. Sinna sai vabalt ligi – tõusu ajal oli veetase vööni, mõõna ajal aga sai suisa kuiva jalaga üle. Tol korral oli tõusu hetk ja nii me siis võtsime enda asjad pea peale ja jalutasime vööni ookeani vees üle madaliku teisele poole – sealt avanes väga ilus vaade kogu rannale.

Saar ise oli kaunis kivine ja nii me sellele tiiru peale ei hakanud tegema, kuigi oleks võinud. See eest võtsime koha ühele suurele lamedale kivile sisse ja nautisime ookeanilainete loksumist vasta kive ning vaatasime kuidas linnud ja krabid omi toimetamisi teevad.

Tagasiteel oli juba mõõna aeg käes ja nägime veest vabanenud liivalagendikel tuhandeid ja tuhandeid väikeseid krabisid, kes meie lähenedes kiirelt eemale sibasid või siis nagu kruvid liiva sisse puurisid. Olin neist küll varem lugenud ja teadlik aga oma silmaga näha oli eriti lahe.

Kuigi me kogu aeg päikese käes ei olnud, siis õhtuks tundus, et oleme endid siiski ära kõrvetanud - igatahes selg kuumas kõvasti. Järgnevate päevade jooksul tuli nahk maha kah.

Õhtusöögi järel lupsasin veel korra ööpimeduses ookeanivette – kiirelt, et end veidi jahutada. Ega seal pikalt olla ei tahtnud pimedas – lähenevatest lainetest sai aimu alles siis kui nad olid juba kerkinud mu pea kohale. Seega kaunis ohtlik oleks seal pikemalt hulpida.

PS. Ahjaa.. kas ma unustasin ennem mainida, et siin on ainult kookose palmid igal pool – täpselt nii nagu Kariibimere saartel kirjeldatuna mõnes raamatus või filmis. Ja temperatuur on siin kah päeval kuskil 30 kraadi celsiuse järgi (India kliima info). Ning päeva peale läheb liiv ikka täitsa kuumaks, st tuliseks.

Elu on ikka paganama ilus!

Jodpur – Mumbai - Goa (Palolem): päev lennates paradiisi

2006-11-17T09:26:00.000+02:00

k0530 – tagasi Jodhpur'is. Väljas veel pime. Päike tõuseb sel aastaajal India's kuskil k0600 ajal. Katrin ja Triin sõitsid kõrgemas klassis ja seega olid teises vagunis – jaamas aga leidsime nad kiirelt üles. Hakkasime siis plaani pidama, kuna ja kuhu minna.

Kuna meil aga Anniga ei õnnestunud kuidagi Ahmedabad'i rongile (mis ka läbi Mt.Abu pidi minema) kohti saada, siis võtsime otsuse vastu – lähme kah lennukiga Goa’sse. Puhkus kulus küll igati meile ära – see emotsiooniderikas ja tihe graafik, mis meil senini on olnud oli juba nii ära väsitanud, et ei jaksanud enam sedasi jätkata – ja me olime siiski ju puhkusel!

Nii me siis võtsimegi riksha lennujaama. Enne veel pidime seal riksha hangeldajatega võitluse maha kui kaugel raudteejaam asub, kas 5km nagu meie LP raamatu järgi oletasime või 10km, nagu nemad meile väitsivad. Igatahes saatsime need raudteejaamas olevad rikshavennad pikalt ja hakkasime jalgsi minema – mõnikümmend meetrit hiljem tuli üks rikshavend meile vastu ja uuris, kas tahame sõita – leppisime kokku, et lennujaama maksame 100Rs, mitte 200Rs’i nagu teised vandid nõudsivad. Saime ka teada, et kilometreeshi on sellel distantsil 6km, seega me ikka arvestasime LP raamatu järgi õieti.

k0700 – lennujaamas. Alguses pidime väljas passima, kuna piletikassa oli veel kinni ja India's on terrorismi hirmus ja/või muidu turvalisuse pärast lennujaama sissepääs ainult lahkuva lennupileti ettenäitamisel, ja seda ka siis vaid 3h enne väljumist. Kui kassa avati, siis saime teada, et meie kui välismaalased – peame maksma siiski rohkem (11353Rs) kui alguses olime arvestanud. Põhjenduseks toodi see, et kohalikel ja välismaalastel on erinevad hinnad (umbes nii on ju ka näiteks Venemaal).

Jama lugu oli veel ka see, et maksta sai vaid sulas. Õnneks oli seal samas kõrval sularaha automaat, kus sai lisa võtta, sest algselt meil küll nii palju kaasas polnud. Siis aga tekkis veel üks jama – nimelt pärast seda kui Katrin ja Triin olid oma osa sularahaautomaadist välja võtnud, sai see vist tühjaks – sest meile ei andnud ta küll enam midagi kuigi me proovisime vist kolme erinevat kaarti ja liiga pisikest summat polnud kah mõtet välja võtta.

Nelja peale kokku saime aga vajaliku summa siiski kokku ja nii me siis Indian Airlines’i lennukile saimegi – viimasel minutil. Väike komlikatsioon/arusaamatus tekkis meil ka turvakontrollis, sest tol hetkel me veel ei teadnud, et India's peab chek-in’is võtma käsipagasi jaoks väikese lipiku, mis tuleb käsi pagasi külge kinnitada ja kuhu turvakontrollis lüüakse tempel – kontrollitud. Meie õnneks aga lennuk hilines – seega jõudsime kenasti omadega valmis.

k1100 – pärast vahemaandumist Udiapur’is jõudsime me ümberistumiskohta Mumbai’sse, siin oli meil mõni tund aega järgmise lennukini. Kasutasime seda aega selleks, et uurida Goa’st tagasilennu piletite kohta hindasid – parima pakkumise saime GoAir lennufirmalt, kelle otselend Goa-Delhi maksis vaid 4275Rs’i inimese kohta, mis oli pea 3 korda odavam kui meie praegune lend Jodhpur-Mumbai-Goa. Ja GoAir putkas sai ka vabalt deebetkaardiga (!) maksta.

Olles veidi keha kinnitanud võisimegi juba ka lennukile minna, et alustada lendu ‘paradise lost’i – Palolem’i, nagu seda kohta LP raamatus kirjeldati. Õigemini lennuk maandus Kesk-Goa’s ja sealt sõitsime edasi Lõuna-Goa’sse kohaliku liinibussiga – alguses Margao’sse (pilet 5Rs’i) ja seal istusime ümber teisele liinibussile Palolem’i (pilet 10Rs’i).

2003 aasta India Lonely Planet'i raamatus kirjutati Palolem'i kohta, et tegu on alles viimasel ajal avastatud kohaga, mis alles areneb turisminduse suunas ja on veel kaunis loomuliku olemisega – seega just paras koht meile. Kohalejõudnuna võisime tõdeda, et kuigi seal on terve ranna ulatuses juba coconuts-hut’e püstitatud – nägi ta siiski väga ilusa palmiranna moodi välja :), et igati õige otsus just siia tulla.

Sõit lennujaamast Palolem'i kestis kuskil 2,5-3h mööda aukliku ja käänulist üles-alla liikuvat külateed, mis siiski omas asfaltkatet.

k1800 ajal olimegi juba rannas kohal ja kohe tulidi uurima, kas meil on hotellikoht juba olemas ja kas nad enda oma võivad pakkuda – esimene kuhu sisenesime oli miski kahekorruseline maja, kus toad küll väga ahvatlevad välja ei näinud. Seega otsustasime minna ühe sellise mehega kaasa, kes meile enda pakutavat hotelli lubas näidata. Rannas nägime, et terve see liivariba on väikeseid hütte täis, seega miski koha leiab seal kindlasti.

Saime endale 350Rs’i eest pambuspostide otsas paikneva coconut-hut’i, kus küll endas vetsu ja vett sees polnud, aga see meid ei häirinud. Seal samas kõrval oli ühiskasutatav WC ja ka kahe kabiiniga dushinurk.

Läksime kohe pärast kottide maha panemist koos Anniga öisesse randa jalutama, ei tihanud kauem oodata varvaste pistmisega ookeani vette – vesi oli soe kui supp! Võtsime ühes paljudest rannarestoranidest väikese eine ja vaatasime pimedasse – kus ookeanilained vaikselt mühisedes randa veeresid.

Elu on ilus!

Kaamelisafari 2.päev– Jaisalmer

2006-11-16T11:53:00.000+02:00

k0630 – tõusime koos päikesega.

Selleks ajaks oli toit juba valmis – kaameliajajad olid veel varajasema ärkamisega. Kaamlite ümber ja turja peal istusid varesed – lootsivad teised kah oma osa meie toidust saada.

k0800 – istusime kaamlitele ja hakkasime alguses mööda liivaluiteid ja pärast taas mööda kivikõrbe meie lõpp-punkti poole sammuma. See liivaluiteid mööda kõndimine oli täitsa sheff – nagu päris kohe :)

Kuna kõik olid siiski nii eilsest päevast kui ka suht vähesest magamisest väsinud – möödus esimene tund kaamlite seljas haudvaikuses, sekka vaid vahepeal mõne kaamli ergutamiseks mõeldud häälitsusi. Kõik mõtlesid omi mõtteid. Hommik oli vines ja kanis jahe – nagu Eestimaa kevad. Seega pidi enda pusa ikka peale tõmbama ja villased sokid jalga panema.

Niiviisi väsinuna tiksusime kaamlite seljas kokku oma 3h, vahepeal vaid korraks maha tulles, et kaamleid joota ja ka ise lonks vett võtta – päeva peale kiskus ikka päris palavaks. Tagumiku lihased olid ikka täitsa läbi, aga sellest sai õnneks aru ainult siis kui pidi sadulast maha või selga ronima. Katrin otsustasiki viimase tunni sootuks jala tulla.

Lõpuks ometi jõudsime siis enda sithpunkti – kuhu meile pidi jeepiga järgi tuldama. Seal tehti veel viimane eine meile ning niiviisi vedelesime seal tekkide peal ja puu all oodates taas tsivilisatsiooni naasmist. Kaamlid panid aga taas sööma. Lahe oli vaadata neid puid, kus kaamlid olid lehti närimas käinud – need puud olid teatud kõrguselt kõik nagu kääridega ära pügatud – kaamlite töö :)

Kuna meie rong läks alles miski südaöö ajal, siis kiiret linna jõudmisega ei olnud, aga sakslastel läks rong juba õige varsti ja nii nad ajasid seal ennast keema ja käisid ning keksisid ühelt jalalt teisele ning nõudsid aga jeepi, mis neid linna toimetaks. Need sakslased olid üldse väga imeliku olemisega noormehed. Aga vahest heaoluühiskonnas muutuvadki inimesed sellisteks – eks me varsti endi peal näeme seda, kui meie elu Eestimaal paremaks aina läheb.

Jeep siiski lõpuks saabus, oli teine vahepeal valesse kohta sõitnud – ära eksinud. k1600’ks jõudsime tagasi hotelli juurde. Pesime end seal puhtaks, kondasime veidi veel linna peal ringi ning sõime katuserestoranis kõhud täis. Vasta südaööd sõitsime raudteejaama. Sealt juba siis Jodhpur'i – ning edasi, eks näis kuidas ja kuhu.

Kaamelisafari – 1.päev

2006-11-15T10:41:00.000+02:00

k0630 – äratus
k0700 – katusel söömas
k0740 – hotelli ees valmis minekuks

k0800 – kogu me kümnene punt (4 eestlast: Anni, mina - Indrek, Katrin, Triin; 2 saksa noormeest; 2 jaapani noormeest; 2 hindu noormeest Mumbai kandist) startis koos hotelli saatjatega jeebiga teele. Alguses külastasime paari kõrbeasumit/vaatamisväärsust, kus olid taas kunagi miskid rikkad valitsejad elanud aga nüüdseks olid need enamuses lagunenud.

Paar tundi hiljem jõudsime kuskile lagedale väljale, kus meid me kaamlid koos kaamliajajatega jube ees ootasid. Nagu lubatud – igaüks sai oma kaamli ja kaameliajajad jalutasid rahulikul sammul karavaniga kaasa. Üldiselt loksuvad kaamlid rahulikult samas tempos, mis inimene käib.

Pärast tunnist sõitu tegime esimese pausi, et kannikaid puhata ja ka lõunasööki süüa. Kaameliajajad küpsetasid lõkke peal miskid vegetaarset mösi ja kõrvale naane (veest ja jahust valmistatud lõunamaa leib) ja magusat piimaga segatud teed. Paus oli nii pikk, et kaamlid, kelle esijalad olid nööriga üksteise külge kinni seotud, jõudsid oma sööma retkel parajalt kaugele kapata. Nende tagasitoomiseks läks meestel oma paarkümmend minutit.

Olles taas kõik kaamlid saduldanud ja asjad ning inimesed selga ajanud suundusime järgneva paari tunni jooksul läbi ühe kõrbeküla, kus oli ka kaamelite jootmis koht. Lihased olid ikka parajalt valusad – pole ikka harjunud ratsutama.

Pärast jootmist saime veel tunnike sõita – päeva teekonnaks tuli niiviisi miskine 25km – ja nii me jõudsimegi õhtuks, päikeseloojangu ajaks, liivatüünideni, mida siin kandis eriti pole, kuid üks riba vaalusid jooksis siiski läbi kivikõrbe ja see oligi meie sihtpunktiks.

Kaameliajajad valmistasid taas lõkke peal toitu ning teed. Panime telgid ülesse. Alguses üks kaameliajaja seletas, et üks telk on 6 inimese ja teine 2 inimese oma. Vaatasin peale – tegu oli hoopis 3 inimese kuppeltelkidega, mida kaameliajajad üles küll ei osanud panna – pidime neid selle juures aitama.

Üks telk sai siis meile – neljale eestlasele, ja teine pidi algselt kahele sakslastele jääma, kuid need loobusid. Nii see tühi telk saigi võimaluse öiste tuulte käes veidi mööda laagriplatsi ringi lennata ja nendele samadele sakslastele hirmu nahavahele ajada ;) – nagu nende kommentaaridest aru võis saada.

Seega ülejäänud magasid lageda taeva all mattide peal nagu kaameliajajad isegi. Öö oli päris jahe, seega kulusid kõik kaasa võetud fliisid ja tekid marjaks ära. See-eest uni oli jube hea seal värskes õhus (jätsime kuppeltelgi katte panemata, vaid sisemisest telgist täitsa piisas lendavate putukate kaitseks).

Jaisalmer (valmistume kaameli safariks)

2006-11-14T08:57:00.000+02:00

k0830 – ärkasime ilma äratuskellata üles. Algselt plaanisime täna kaua magada, sest kuskile kiiret pole – olime võtnud puhke päeva, et oodata teisi kahte sõpra järgi ja niisama olla, pärast neid pingelisi, emotsioonide ja kilmeetriterohkeid retke erinevatesse India suurimatesse vaatamisväärsustesse (loe: linnadesse), aga miski pärast polnud meil just nimelt täna hommikul teps mitte sügavat und ega kedagi. Vahest sisemine kell oli juba harjunud sellisel kellaajal ärkamisega.

Õhta tegivad miskid Euroopast pärit noored, kes meil vastas toas pesitsevad, kõvat lärmi – kuulasivad oma mussi seal nagu oleksid kuskil diskoteegis. Selle asemel, et nautida siinseid vaikseid linnahelisid, tümistavad nemad lääne mussi kuulata ja siis veel nii et ka kõik lähikonna majades elavad inimesed seda ka kuuleks.

Muidugi segas õhta magamajäämist veel lisaks mussile ka korralik palavus – padi oli pidevalt higist märg. Kui aga mõnda aega juba rahulikult lamada, siis keha jahtub ja palavus muutub täitsa talutavaks soojuseks. Ning vasta hommikut läheb pea alati ikka fliistekki vaja, mida endale peale tõmmata.

Igatahes ärganud nõnna vara võtsime kohe ette pesupesemise, mis juba oli niigi viimase hetkeni lükatud – asjaolude sunnil, kuna varem ei olnud meil väga üle päeva kuskil aega vedeleda.

Kuna kaamelisafari oli taas suurem väljaminek, siis hakkas meil kohalik raha lõppema ning pidime USD’sid vahetama minema. Võtsime taas LP näppu ja suundusime selle peal näidatud rahavahetus punkti (loe: panga) poole, mis kohapeal selgus, et on mujale kolinud selle paari aastaga, mil see raamat välja on antud. Enamasti hindud väga kaarti lugeda ei mõista – kui näiteks mõnele riksha vanale, või ka mõnele teisele asjapulgale kaart ette visata, siis nad ei oska isegi seda näidata, kus parasjagu paiknetakse vähe siis veel seda kus mõni soovitud koht asub. Aga meil vedas, sest see hotell, mille retseptsioonist me panga uut askohta pärisime näitas täitsa õigele kohale kaardil (nagu hiljem selgus).

Pank oli rahvast pilgeni täis, aga nii kui valged (loe: meie) sinna sisenesime, lendas nagu maa alt välja miski vana, kes pani meid ühe tühja laua taha istuma ja kappas klaasseina taga oleva manageri juurde teavitama. Mõni hetk hiljem tuli manager kohale ja ulatas meile blanketi, millele tuli lisaks enda ja passi andmetele üles märkida ka kõik vahetatava rahatähe numbrid. Sel hetkel tänasime kõrgemat võimu, et me olime hotellis otsustanud kaasa haarata suuremad kupüürid (50 ja 10USD), mitte 5USD rahatähed, mida oleks kordades enam olnud. Ja üks hea asi oli veel nende 10USD rahatähtedega – nimelt need olid need mul tutt uued ja nende numbrid jooksid üksteise järgi.

Olles lõpuks kõik need numbrid paberile kirja saanud tuli manager tagasi ja arvutas saadud summa peast kokku ja korrutas taas peast(!) ruupia kursiga (1USD=44,38Rs) läbi, kusjuures alguses valesti – hea oli, et kontrolli mõttes olime varem telefoniga selle läbi korrutanud ja saime siis ta tähelepanu sellele juhtida ning õigluse jalule seada.

Pärast seda viis ta meid teise kohta seisma ning andis meie poolt täidetud paberi ühele arvuti taga istuvale töötajale sisse toksida. See tehtud toodi see paber (või oli see juba koopia sest paberist) trellitatud putka juurde, mis asus selle ruumi ühes nurgas ja kus käis tihe rahapatakate kokkulugemine, ja anti sealsetele meestele täitmiseks. Näitasin veelkord passi ja kirjutasin paberile alla, et raha kätte saadud ning siis loeti saada olev summa meile 100 ja 500Rs’istes rahatähtedes (nagu me olime soovi avaldanud) patakaks lauale.

Täitsa põnev elamus oli see India pangas käimine. Eelmised korrad olid ju teist moodi – esimene kord vahetasime üldse hotelli retseptsioonis Delhi's ja teine kord Jaipur'is miskis rahavahetus- ja turismibüroos, kus peale meie kedagi väga ei olnud ja kõik oli väga lääneliku olemisega.

Edasi jalutasime aga taas linnapeale ja tagasi hotelli, et veidi puhata ja pikutada. Linnas soetasime endile valged kõrberiided ;) st tegemist oli lihtsate valgest kangast pikakäiseliste särkidega ja minu jaoks ka pikad püksid samast riidest. Iga eseme eest käisime 200Rs’i välja, aga nagu näha oli – need olid ka korralikult tehtud ja seda hinda väärt.

k1315 koputati meile uksele ja me suundusime, nagu varem kokku lepitud, Triinule ja Katrinile hotelli jeepiga rongijaama vasta. Enne rongijaama jõudmist tehti peatus kohalikus teeputkas sõidutee ääres – ju näidati endit kui tähtsaid mehi, kes saavad valgetega samas masinas istuda ja koos teed juua ;).

Rong hilines nagu ikka päris tublisti kohe. Osades raudteejaamades on neil tuvameetmete tarvis loodud platvormipilet (3Rs), mille peab soetama siis kui viibid raudteejaama platvormil ilma lahkuva rongipiletita. Me ise neid pileteid muidugi ei ostnud, aga meie hotellivana, kes meid siin sõidutas ja meiega majandas oli need omast taskust juba valmis ostnud ja nii me siis nad endale saimegi.

Lõpuks otsustasime bronni sappa seisma jääda, et pärast kaamelisafarilt naasmist oleks meil juba pilet Jodhpur'i olemas. Kuigi tol hetkel oli sabas vist vaid miski 5-6 inimest, siis meil kulus seal oma 40-45min enne kui luugi juurde saime. Selleks ajaks oli rongi juba tulnud ja Triinu ning Katrin’iga plaanid läbi arutatud, mis pärast kaamelisafarit teeme. Ka nemad soetasid endale tagasisõidu piletid Jodhpur'isse, kust pidi minema lennuk läbi Mumbai Goa’sse nagu Triinu elukaaslane oli Eestis internetist välja otsinud.

Meie soovisime Jodhpur'ist edasi lõunasse sõita – alguses Mt.Abu’sse ja sealt veel edasi lõunasse Ahmedabad'i ja Diu’sse, aga saatusesõrm tahtis, et me sinna seekord ei jõuaks – rongipiletid olid kõik tolleks päevaks SL ja kõrgematesse klassidesse juba välja müüdud. Nii me olime siis sunnitud asja praegu sinnapaika jätma ja Jodhpur'is edasi vaatama mis saab.

Edasi suundusime tagasi hotelli, näitasime tüdrukutele linna ja sõime hiljem hotellitoas turu pealt ostetud puuvilju ja maiuseid ning lasime ka õhtusöögil katuserestoranis hea maitsta päikeseloojangu saatel.

Vasta ööd pakkisime asjad nii, et saaks hommikul vara kohe safarile suunduda.

Jaisalmer (Golden City, Desert City)

2006-11-13T10:02:00.000+02:00

k0530 – jõudsime Jaisalmer’i. Kohalejõudnuna leidsime ka enda riiete pealt mõningast liivatolmu, aga seda polnud niipalju kui alguses kartsime.

Jodhpur'i raudteejaamas platoo peal rongi oodates tegi meiega juttu üks kohalik kutt ja väitis, et Jaisalmeris on Henna hotell, kus toa hinnad on 150Rs’i, aga meile annab ta esimese öö (kuna me saabume hotelli ju kuskil k0600 ajal hommikul) 100Rs’i eest. Andis veel hotelli tutvustava paberi kah kaasa – hoidsime igaks juhuks alles, kuna meil polnud kindlat plaani kuhu minna.

Jaisalmer'is maha tulles ja kotte kiirelt kohendades astus ligi keski teine tüüp, kellel oli samasugune paber käes ja seletas, et viib meid tasuta jeebiga sinna hotelli kohale. Mõtlesime, et miks ka mitte – lähme! Sest raudteejaam on Jaisalmer'ist natukene nagu väljas, ja kui see jeebi vana meid juba linna on viinud ning meile tema pakutav hotell ei sobi, siis me saame sealt vabalt edasi jalutama hakata. (PS. Hilem selgus, et see rauteejaam polnudki nii väga kaugel linnast, et oleks vabalt ka jala võinud kohale vantsida)

Hotell tundus täitsa OK, eriti selle 100Rs’i eest, mis meile esimese öö eest küsiti. Alguses paigutati meid siis alumisele korrusele magama. Kuna oli pea et juba hommik siis osad (kaameli safarile?) lahkuvad külalised tulid just sel ajal alla kui meie magama hakkasime jääma – ja nende kajavad hääled koridoris tundusid meie jaoks küll jube valjud olevat, aga uni võttis lõpuks võimust ja magasime mõned tunnid.

k0900 ajal olime juba taas üleval. Vahetasime enda senise esimese korruse toa, teise korruse vastu (selle hind oli siis 150Rs’i), kuigi tuba oli täpselt sama, ainult see AC kast oli toas, mida me isegi ei proovinud käima panna, sest enamasti nad mölisevad nii valjusti ja puhuvad õhku otse peale – et kahju on neist rohkem kui kasu.

Pesime end puhtaks, sõime katuse restoranis kõhud täis ja kauplesime ühe hotelli omanikuga (?) kahepäevase kaamelisafari teemadel, meile neljale (sest me sõbrad pidi järgmisel hommikul Jaisalmer'i saabuma) – saime kokku 6000Rs’iga (ehk 750Rs’i/päev inimese kohta) kaubale. Safari hinna sees siis kahepäevane kaameli safari neljale koos toidu (hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning puuviljad) ja veega ning igal tüübil oma kaamel (mitte nii et kaameliajaja ja turist sama kaameli seljas või midagi muud veel hullemat). Lisaks veel tekid ja madratsid ning ka telk ööbimiseks. Viimane oli hea just sellepärast, et avatud taeva all lendasid miskid putukad pidevalt ringi ja jube tüütu oleks olnud öö otsa nendega madistada – muidu oleks ju võinud ka odavama versiooni peale minna ja ilma telgita paketi võtta.

Suundusime siis läbi linna üles Jaisalmer Fort'i (alias ‘Sonar Quila’ või ka ‘Golden Fort’). See on Indias (vähemalt Rajastanis) üks väheseid kindluseid, kus käib veel täis elu sees. Enamasti on kindlustest siiski vaatamisväärsused ja muuseumid tehtud. Kondasime mööda sealseid kitsaid tänavaid ja heitsime pilke alla linnale ja linna piirilt algavale kivikõrbele.

Hiljem suundusime city view pointi, kust avanes päikeseloojangu eel kaunis vaade sellele kuldsele kõrbelinnale koos all-linna kohal kõrguva kindlusega.

Külastasime ühte paljudest kohalikest internetipunktidest (st. alguses proovisime ühes teises internetti minna, aga seal ei õnnestunud kuidagi ühendust saada), ostsime koduteel mõned puuviljad ja ka paar kohalikku maiust, mis muide seal maitsesid jube head. Hiljem proovisime ka Goa's neid samu maiuseid, kuid seal ei olnud nad pooltki nii head ja mõnusad.

Õhtu veetsime taas maja katusel – söögikohas, vaadates loojuva päikese käes punasesks tõmbuvat linna ja lasime toitudel hea maitsta. Kui alguses läks meil õhtueine kahe peale kuskil 400-500Rs’i maksma siis mida aeg edasi seda väiksemaks see summa on läinud – ei tea kas oskame juba valida õigeid toite, või on lihtsalt siin isu väiksem. Tänane õhtusöök oli näiteks vaid 190Rs’i.

Mina jõin aga klassikalist inglise teed viinaga – et enda kurku ja nohu ravida, mille ma tol AC vaguni sõidul sain. Muide see viin on meil üldse siin abiks olnud – nimelt me tarbisime teda enne igat söömist lonks või paar, et vähendada kohalike bakterite toimet meie seedimisele – töötab hästi. (seda värki olen ma juba ka varem Kaukaasias Elbruse matkal testinud/õppinud).

Jodhpur (Blue City, Sun City)

2006-11-12T12:36:00.000+02:00

k0830 – äratus. Anni ärkas taas veidi varem – kurtis, et sääsed sõivad öösel. Ma nagu ei saanud väga aru, aga vahest oli mu veri neile vastuvõetamat ;)

Kuskil tunni pärast läksime linna peale – kõigepealt ühe (väjast näha kalli) hotelli katusele hommikust sööma ja siis üless mäkke Mehrangarh Fort’i jalutama. Väga kena ja üks suurimaid kindlus Indias. Siiani elab seal kohalik maharaja Gaj Singh, keda me ka autoga mööda sõitmas nägime, sees.

Osa kinlusest on tehtud muuseumiks, kus on võõramaalasele kõik väga lihtsaks ja selgeks tehtud – igati nauditav koht. Ja lisaks veel see, et sealsed muuseumivanad ja muusikud (viimased küll vähem), ei olnud tüütud ja pealetükkivad. Mõni tuli küll meiega rääkima ja/või juhendas niisama, aga ei pinninud selle eest kohe pappi nagu see Indias tavaliselt on turistikates kohtades.

Väga mõnusa päeva veetsime me selles kindluses ringi jalutades. Ja muide, juba mõnus oli selles maja osas palja jalu ringi lasta :). Kindluse müüri pealt, kus oli kena ja lai kahurite väljapanek, paistis kaunis erksinine linn all säramas – nagu LP raamatus seda linna kirjeldati – Blue City.

Majas sees olid kaunid relvade (mõõgad, pistodad jnejne), inimkaarikute ja piltide väljapanekud. Lisaks veel ka kogu hoone ise – arhitektuuriline tippteos – koos oma lõputute kivinikerdustega nii akendel, seintel kui ka igal pool mujal kus vähegi võimalik.

Lahkudes sõime seal samas asuvas restoranis ühe mitte vegetaarse thali (india roog riisi ja mitme erineva kastmega) – enamasti on neil siin ju kõik värk vegetaarne, aga inimene on ikka lihasööja!

Pärast alla linna laskudes kondasime kohalikul turul ringi, et osta niiti ja nõela (seljakott ja Anni plätud vajasid veidi kohendamist), sääsevõrku ja nööri sääsevõrgu riputamiseks (hotellides endas neid siiski ei olnud, kuigi oleks võinud olla) ning igaks juhuks ka kohalike sääskede vastu aitavat sääsekreemi (mis muide töötas täitsa hästi nagu me hiljem testida saime ja peale selle ta lõhnas kah täitsa kenasti, mitte nii nagu need eestis müüdavad).

Haarasime turult mõned granaatõunad kah kaasa ning Annile muretsesime tema katkiste pikkade pükste asemele kõrbesse minekuks ühest fix hindadega poest FILA dressipüksid.

Hotelli jõudnuna hakkasime kohe endi katkist varustust parandama – mina võtsin seljakoti sanga ja Anni plätu käsile, Anni aga parandas katkiseid pükse ja õmbles Indiast ostetud roosa/punase seeliku litreid korralikumalt külge – need on ju siin kandis järjest ühe pistega ja ühe ning sama niidiga kinni tõmmatud. Seega kui niit peaks kuskilt katki minema, mida ta kindlasti teeb (meil juba tegi), siis hakkavad litrid üks haaval maha langema :(

Niiviisi aega veetes jõudiski kell niikaugele, et suundusime k2300 raudteejaama ja pooltundi hiljem väljus juba ka meie rong kõrbelinna Jaisalmer’i (Golden City) suunas. Rongis oli ülemistel magamislavatsitel veidi liivatolmu näha, aga õnneks seda väga palju polnud ja pealegi me oleme ju seljakotireisijad mitte miskid 5tärni hotellide ja AC-vaguni inimesed, kes sellise asja ees nina krimsutaks.

Alguses oli meie vahes väike segadus kohtadega, keskid prantslased olid vagunid sassi ajanud ja siis üks perekont (mees, naine ja 10 aastane laps) kauplesid madalamate lavatsite peale ennast, kuna laps kartis kõrgust (talle seoti suisa nöörid kaitseks ette). Ning lõpuks vahetasid kaks sõdurit kah veel enda kohad ära. Aga kõik jäid tulemusega rahule ning sõit läbi öise kõrbe ringi lõppjaama võis alata :)

Jaipur (Pink City)

2006-11-11T12:21:00.000+02:00

k0900 äratus. Anni ärkas varem juba tegelikult. Seekord avanes meie hotelitoast ilus ja avar vaade päikesetõusule – sest mõlemad kaks välisseina, olid täis aknaid, mis ulatusid pea et maast laeni.

Pärast pakkimist tegime kiire eine allkorruse söögikohas ja olles jätnud oma kotid hotelli hoiule suundusime taas vanalinna jalutama – tegime pea sama tiiru, mis eelmisel õhtul. Sest seekord olid mitmed kohad, kuhu me õhtul sisse ei saanud, avatud. Nii külastasime näiteks Hawa Mahal’i (‘Tuulte koda’) ja Govind Dev Ji Temple (kus võis vähemalt õhtusel ajal kõvasti ahve ringi tuustimas näha, paistis aga, et päeval nad nii aktiivsed ei olnud). Amber Fort’i plaanisime kah alguses minna, aga kuna ma arvestasin veidi meie aega valesti, siis vaatasime, et vist ei jõua – ja nii jäigi minemata. Seal oleks kindlasti elevante näinud, sest see on üks suuremaid turisti lõkse seal kandis – elevandiga ropu raha eest mäkke üles :).

Tegelesime veidi ka shopinguga – Annile soetasime kauni roosa-punase litritega seeliku, ning linnas käimiseks muretsesime endile väikese oranzhi (taas litritega) üleõlakoti.

Nagu me raamatustki lugesime, siis siin kandis on kauplemine raskendatud – nimelt suure turistide läbivoolu tõttu läheb kaupmeestel hästi ja nii nad ei soovi hina alla lasta – tuleb ju kohe uus turist, kes selle niiehknaa ära ostab.

Einestasime taas meie eile leitud restoranis – Salkalp restoran. Sealne värske mahl ja lassi olid terve reisi parimad! (PS. Nüüd, mil me oleme ka Tallinna ühes hinnatumas India restoranis ‘Elevant’ ära käinud ning sealset ülikiidetud lassit proovinud, võime öelda Tallinnas te Indiat ei leia – see pole üldse lassi mida seal ‘Elevandis’ pakutakse ja hea pole ta kah mitte!) Ning tolles restoranis avastatud toit – spring dosa – maitses ka teistkordselt üli hea! Eks see olene ka sellest kui hea kokk seda valmistab – seal igatahes sai kokk meilt vaid kiidusõnu.

Edasi suundusime raudteejaama, kuhu me siis minu valearvestuse tõttu 2h liiga vara kohale jõudsime. Ning nagu kiuste – rong hilines veel oma 30min lisaks. Seal läks meil ühe seljakotu kandeaas katki (rebenes õmblusest lahti) ja mina võitlesin (Jhanis-Agra rongi) AC vagunis saadud nohuga ikka veel. Rongi saabudes avastasime, et soovitud SL vagunite asemel on meil seal miskid veel sootusk uut moodi asi – nagu II klass aga nummerdatud kohtadega vagun. Seega pikali heita meil ei õnnestu :( - no vahest kohe ei vea mitte.

Vähemalt olid need pingid pehmendustega ja meil olid siiski iste kohad olemas. Samas avastasime rongi sisenedes (pärast mitu korda edasi tagasi jooksmist ja SL vagunite otsimist), et keegi juba istub meie kohal – ei olnud siin viisakust ega midagi, ajasime aga kutsumata külalised minema ja võtsime aga kohad sisse.

Hiljem saime teada, et meie vastas, samas vahes, istub üks eriti võimukas muti koos oma (vist) kahe pojaga ja minijaga, kelle oli veel ka kuskil aastane laps kaasas. Paistsid teised suht rikkad vist olema, sest käed ja sõrmed olid naistel kulda ja karda täis ning isaks sellele käitusid juba üleolevalt kõigi teiste kaasreisijate suhtes – kaasaarvatud meie. Aga kahjuks ei osanud nad arvata, et me ei ole mitte vaisked ja väetid lääne turistid, vaid karmis keskkonnas kasvanud ida-eurooplased, kes ei löö risti ette ühegi hindu muti ees. Nii me siis seal võitlesime küll sõnadega küll sõnadeta oma koha eest pingi peal.

Meie üllatuseks – ja paistis, et ka paljude teiste üllatuseks – pistsivad nad miski hetk valju häälega Hare Krishant kisendama. Sellist pulli ei olnud me enne rongides näinud. Üldiselt olid rongid küll rahvarohked aga sellegi poolest kaunis madala müratasemega – ja seda ka inimeste endi poolt.

Jodhpur'i jõudsime südaööl. Ja kuna hotellid, mida olime LP abil välja valinud, asusid kaunis raudteejaama lähedal, otsustasime jala neid külastama minna. Esimeses hotellis pakuti taas vaid kõikse kallimat tuba – ja kauplesime mis me kauplesime, ei õnnestunud ühtegi teist tuba välja kaubelda – ju siis seal oli tõesti vaid üks vaba tuba alles. Teine hotell, mida me külastasime – oli oma poe kinni pannud (loe: tegevuse lõpetanud). Aga kolmandas kohas – Priya hotell - õnnestus meil tuba siiski saada, mis ei olnud küll teab mis viisakas ja kena kohta, aga sellegipoolest oli ka seal üks hea omadus – erinevalt teistest hotellides, oli seal väljaregamis aeg 24h saabumise ajast, mitte järgmise päeva k1200 päeval. Ja see oli hea, sest meie rong Jaisalmer'i väljus järgmise südaöö paiku.

Agra – Jaipur (Pink City)

2006-11-10T11:46:00.000+02:00

k0435 äratus. Rikshaga raudteejaama. Seal aga selgus tõsiasi, et pileti saam küll kui tahame, aga selle vaid II klassi. Ning teine ‘hea’ üllatus oli see, et me oleks võinud vabalt 2h kauem magada – rong hilines just nii palju.

Raudteejaamas tuli meiega vestlema üks slovakitar, kes on võtnud endale sellise rändava-töötava noore inimese elustiili. Oli teine viibinud juba ei mäleta kui mitmes riigis ja seal mõni aeg töödanud ning ringi reisinu. Praegu võttis ta sihiks India ja muu siin kandi Aasia, kus plaanis mõned kuud ringi reisida.

k0800 – lõpuks siiski rong saabus. Meie siis ronisime II klassi, mis oli juba enne seda jaama puupüsti täis, aga sinna tuli veel inimesi lisaks. Aga õnneks oli selle vaguni ja ukse juures, kus me sisse end pressisime ühe ülemise lavatsi peal piisavalt ruumi, et saime alguses sinna oma kottidega maha istuda ja mõne aja pärast õnnestus meil veidi ka külitada – kuigi ega see mõnus ei olnud, pea hakkas kah valutama miski pärast. Otsustasime, et enam me II klassi ei võta, tulgu mis tuleb.

k1300 – jõudsime Jaipur'i. Üllatus oli see, et rikshamees, kes meile seekord sappa haakis pakkuski sõitu kõigest 10Rs’i eest. Hiljem saime ka aru miks – ta püüdis enda teenuseid ka hiljem meile pakkuda, aga me saime tast kenasti lahti kui olime tema telefoninumbri üles märkinud ja lubanud tagasi helistada.

Hotell Jaipur Inn, mille me olime välja valinud, osutus küll mitte nii sootsaks kui eeldasime, aga piisavalt OK tuba piisavalt OK hinna eest (650Rs) oli siiski saadaval. Muide avastasime selle hotelli ukse peal Rolling Estonians’ite kleepsu – ju ka nemad peatusid oma retkel siin.

Hotelli restoranis toidu valik just suur polnud ja nii otsustasime end puhtaks pesta ja linna peale laiama minna ;), st. suundusime söögikohta otsima. Alguses käisime raha vahetamas, kuna esimene ports hakkas juba otsa saama ja plaanisime ju ka kaamelisafarile minna, mis meie arvutuste kohaselt pidi nii mõnigi sada ruupiat meile maksma minema.

Jaipur’i linn ja üldse Rajastan tundusid palju läänelikumad ja puhtamad kui teised meie poolt seni külastatud kohad. Isegi liiklus oli palju korrektsem ja valgusfoori tuledest peeti kinni.

Einestamiseks leidsime ühe uhke restorani, kus pakuti jumalikku lassit ja värsket mahla. Ka teised road olid üli head. Avastasime enda jaoks siin uue roa – tosa. Hiljem jalutasime veel linna peal ringi ja vanalinnas. Viimane neist nägi välja juba rohkem sellise India moodi, mida me varem näinud olime – määrdunud, rahva rohke ja hullu liiklusega.

Vahetasime meie sõpradega sms’e – nad saabusid Indiasse 5 päeva meist hiljem ja tegid vahepeal väikese rahvuspargi külastuse ja suundusid nüüd Jaipuri ning pärast seda Jaisalmer'i (kõrbe linna).

PS. Õhtul käisime teist korda reisi jooksul internetis ja saatsime kodustele kirja.

Khajuraho – Jhansi – Agra (päev ratastel)

2006-11-09T10:11:00.000+02:00

k0900 – äratus. Kuna asjad pakkisime juba õhta ära, siis saime kohe sööma minna. Külastasime, vaatamata oma eileõhtusele kõhumurele, sama euroopalikku restorani, kus saime võileivade ja kohvi kõrvale ka pannkooke jäätisega.

k1115 – buss startis nagu kella värk. See buss erines eilsest külavahe bussist ikka kohe kõvasti: oli laiem, puhtam, kiirem, mugavam - tänu sellele ka kallim (100Rs/inimene). Aga tasus ära! Sõit läks kiirelt – kui 180km läbimist 5h’ga saab kiireks ikka nimetada ;), Indias kindlasti saab. Poole tee peal läks ühest suuremast külast ta muidugi puupästi täis ja pidime end veidi koomale tõmbama.

k1600 – Jhansi’s. Riksha vana, kellega me raudteejaama sõitsime, pidas enne bussijaamast lahkumist ühe korraliku sõnasõja maha miski mutiga, kes vägisi sama riksha peale end koos lapsega pressis – ei saanudki aru, kas tegu oli tema enda naisega või ei. Igatahes me sõitsime seekord uhkes üksinduses – ükski kohalik meie rikshake ei tulnud.

Jaamas nägime broneeringu akende ees pikki järjekordi (20-30 inimest ühes). Aga mida mei ei teadnud oli see, et selline järjekord võtab heal juhul 1h aega, et kord meieni jõuaks. Täitsime siis kenasti bronni paberid ära, ja ootasime ja ootasime ja ootasime.

Lõpuks kui me akna juurde jõudsime, saime teada tõe, et siit me täna piletit küll osta ei saa – aga tädi teispool akent ei täpsustanud, kas ja kust me üldse soovitud rongile Agra’sse pileteid saame.

Otsustasin siis minna esimesse aknasse, kus oli kõikse vähem inimesi ja mis paistis nagu miski info jagamise kohana. Selles järjekorras viimasena seisnud vana õpetas, et mingu ma perroonile, seal on miskine väike putka, kust müüakse sama päeva rongile pileteid 3-tier klassi (konditsioneeriga mugavate istmetega klass). Ega meil muud üle jäänudki, kui et tema õpetussõnu kuulda võtta ja kolmandale perroonile kapata – sest rongi väljumis ajani polnud enam väga palju jäänud.

Vanamehe jagatud info vastas tõele – ja saimegi kenasti piletid peatselt väljuvale Agra rongile (330Rs/inimene).

k1800 – rong stardib Agra poole teele. Täitsa mõnus on kohe valge inimesena end tunda vahest. Isegi kuuma teevett ja küpsist pakutakse. Sõime kuuma veega enda teised kaasa võetud makaroni kiirroad ära, hakkasivadki teised juba katki minema – aga nüüd on nendega ühel pool.

k0200 – jõuame Agra’sse, taas! Proovime kohe ka pileteid Jaipuri bronnida/osta, aga öeldakse, et süsteem on juba suletud – oleks pidanud ikka varem bronnimist proovima. Samas ei teadnud ju kus ja kuidas ja kuna see buss sealt Khajurahost Jhansisse jõuab jnejnejne. Pole siinne ühistranspordi liiklus nii täpne ju kah, et kindel olla.

Kuna rong peaks väljuma kuskil k0600 ajal, siis väsinud nagu me oleme otsustasime raudteejaama lähedal mõne odava hotelli võtta – saab ikka pikali heita ja puhata. Valik langeb bussijaama lähedal olevale Sakura hotellile (250Rs tuba).

Mahoba – Khajuraho (templite linn)

2006-11-08T09:27:00.000+02:00

k0400 – kaupleme rikshat, kes meid siis sinna müstlisse bussijaama ära peaks viima. Kahjuks ei olnud selle linna/asula kohta LP’s kah ühtegi kaarti – nii me ei teadnud kus ja kuidas ja kuhu suunas see bussijaam jääma peab.

Rikshamees alla 40Rs’i ei lase – no mis seal siis ikka, ega see veidi üle 10EEKi raha ju meid ei tapa kah :), peaasi et ta meid ikka õigesse kohta viib. Jätan sõites meelde kus kohast me kuhu pöörasime, et vajadusel mäletaks tagasiteed rongijaama.

Pärast päris pikka kimamist mööda pimedaid külakolka teid jõuame kuskile veidi rohkem rahvastatud punkti – jah tõesti siin on busse küll. Hiljem saime muidugi teada, et tegu ei ole mitte soovitud ‘Privat Bus station’iga, kuhu me tal viia palusime, vaid hoopis ‘Goverment Bus station’.

Kohalejõudnuna uurisime kohe, et milline buss ja kus kohast täpselt siin Khajurahosse sõidab ja kas üldse sõidab – siis vastuseks noogutasid meile sealsed vanad pead ja seletasid midagi omas keeles. Mis seal siis ikka – pidime ootama kuni k0600, mil väidetavalt see buss väljuma pidi.

Kuskil 30min enne k0600 hakkasime siis täpsemalt uurima, et milline see buss siis on mis Khajuraho'sse läeb – ning siis selgus, et me oleme vales bus station’is. Õnneks ujus kui maa alt välja miskine noormees, selline ärikas-tüüpi vant, kes meid siis kohe kiirelt jutule võttis ja ümber nurga miskise kangialse alt läbi juhatama hakkas. Õnneks teisel pool paistis miskine tänav olevat – kus oli isegi tänavavalgustust, nii me siis pärast mõningast kõhklust siiski läksime kaasa.

Selle tänava otsas ollagi see õige koht – õnneks vahemaa oli vaid miskine 250m, nii et tagasi oleks kiirelt saanud kui vaja oleks olnud. Kohalejõudnuna seletas ta sealsetele vantidele midagi ja siis küsimuse peale, et palju pilet Khajurahosse maksab saime teada, et 70Rs’i. Küsisime, et kahe peale jah? Aga tema vasta, et ikka ühele on nii palju.

No selge, taas tahavad nad meid siin topelt koorida. Ja pealegi ei olnud antud bussil ega ka kuskil mujal mitte vähimatki märki, mis oleks arusaadavas keeles öelnud kuhu see buss läeb. Eks see ‘Privat Bus station’ nägi välja kah imelik: suvalise külatee servas oli tavaline putkamajanduse putkad ja nende ees ta seal siis ootas oma väljumisaega.

Noor ärikas, kes meile giidiks oli, nähes, et me siiski seda tema öeldud 70Rs’i inimese kohta välja käia ei taha ja nõuame ikka (rongijaamast saadud info põhjal) 30Rs’ist piletit, tõmbas selle peale siva uttu koos oma sõpradega ja nii me jäimegi sinna keeleoskamatute juurde passima ning mõtlema, mis nüüd edasi.

Keegi asjapulk tuli siis ligi ja uuris, et kas tahame Khajurahosse – mille peale me vastasime jaatavalt, ja siis ta viipas, et see buss ikka läeb ning tõstis ühe putka all maas olnud bussiistme pehme katte buss ning näitas seda kohta meile. No mis seal siis ikka – võtsime südame rindu ja istusimegi bussi, tulgu mis tuleb. Piletihinnas saime 40Rs’i inimese pealt kokkuleppele – hea seegi.

Kuskil k0600 ajal hakkaski buss liikuma – rahvast pungil täis. Meil vähemalt olid istekohad, mõnedel polnud sedagi. India bussides (ja ka rongides) on muidugi need istekohad nii kitsad, et seal kus on mõeldud koht kahele mahub 1,5 inimest isutma ja seal kus on kohti kolmele on paras ruum tehelikult kahe jaoks. Nii et see oma istumine seal ei olnud teab mis mugavus – aga jalgu sai puhata.

Nii kui päike paistma hakkas jälgisime tema asukohta meie liikumise suhtes, et aru saada, kas me vähemalt liigume lõunasse, kuhu vaja oli – liikusime küll. Pärast paaritunnist sõitu jõudsime läbi kolkakülade ja metsa/põlluvaheteede esimesse suuremasse asumisse, mille nime ma mõnelt majaseintel olnud reklaamilt ära tabasin (enamuses on siin kõik hindi kirjas aga vahest võib kohata mõnel poel/asutusel ka ingliskeelset tekst ja aadressi) – Chatarpur. See oli kaardi peal märgitud koht ja meie jaoks täitsa õigel teel – see lasi meil veidi kergemini hingata kohe.

k0930 – lõpuks ometi Khajurahos, sellest andsid märku bussi aknast näha olevad kaunid templid.

Hüppasime esimeses peatuses maha. Selgus, et see oli natuke enne bussijaama, kus tavaliselt maha astutakse. Meie õnn! – see tähendas seda, et saime rahus ja vaikuses kaarti vaadata ning uurida kuhu minema hakata ja mida teha. Tavaliselt õiges kohas maha minnes kargab kohe nagu kärbse parv kohalikke tüüpe ligi, kes kõik erinevaid asju ja teenuseid pakkuma kohe hakkavad. Ei anta aega mõtelda ega hinge tõmmatagi.

Mõne hetke möödudes lähenes üks noormees (10-12 aasta vanune) jalgrattal ja tundis meie vastu huvi. Valdas teine väga head inglise keelt ja vuristas meile lühikese jutu sees ette kõik olulise info, mis hiljem selgu oli ka väga tõene. Niisama küla info sekka tuli ka näiteks teave Jhansi'sse sõitvate busside aegade ja hindade kohta. Sedagi mainis, milline buss on kõikse kiirem ja parem ja palju ta maksab (100Rs/inimene). Juhatas meid algses bussijaama (meie enda soovil) ja sealt saadud kinnitava info põhjal otsustasime, et järgmisel päeval lähemegi selle kiire bussiga k11:15 Jhansi'sse.

Hotelliga läks kah hästi. Kuna Khajurahosse tulevad turistid tihti, siis enamasti ei raatsi keegi sellist kammajaad läbi teha nagu meie ja ka Jhansist bussiga siia sõit on paras tüli, kui võrrelda alternatiiv varianti – lennuk. Nimelt käib päris tihe sõelumine üle küla – erinevate lennukompaniide õhusõidukid tõusid ja maandusid pea iga natukese aja tagant Khajuraho lennuväljal.

Ja nii ongi, et hommikul tulevad turistid siia ja õhta lendavad tagasi, ning kohapeal ööbimas väga kedagi ei ole. Hotelle on siin aga jalaga segada. Võtsime esimese varem raamatust välja otsitud öömaja – Lakeside – sihikule. Teel sinna tulid mitmed teiste hotellide esindajad/värbajad meid moosima nende asutusse sisse astuma – keeldusime viisakalt.

Lakeside kohale jõudnuna pakuti esmalt meile loomulikult kõikse kallimat (950Rs) tuba – vaatega väikesele sopajärvele, mis asus puu varjus teispool teed. Meie rõhusime odavamatele hindadele. Pakutud 350Rs’ise toa kauplesime 250Rs’i peale ning kolisime sisse. Eelnevatele kogemustele tuginedes otsustasime kohe kokkulepitud toa hinna ära tasuda, et hiljem midagi ei muutuks ja nõudsime makstud summa eest ka kohe tshekki.

Sõime kohalikus restoranis, kus me olime ainukesed inimesed sel hetkel (ja võib-olla terves hotellis), kõhud täis, rentisime kummalegi jalgratta (30Rs/ratas päevas) millega võiks selles pisikeses külas ringi kimada ja erinevates kohtades paiknevaid templeid vaatamas käia – rikshasid siin pole küll mõtet rentida, vahemaad on nii väikesed.

Alustasime suurimast ja kuulsaimast templite grupist Western Group, mis ainukesena on tasuline (250Rs/inimene). Tõeliselt kaunis koht. Tegu on UNESCO kaitse all oleva mälesitsega ja tänu sellelel on ta ka kauniks pargiks ümber tehtud. Varem kindlasti paiknesid sealsed templid, nagu kombeks suvaliselt linnapildis majade vahel laiali.

Ostsime mitu vett kaasa, pistsime Mõmmi kotti ning jalutasime paljajalu mööda templeid ja nende vahelisi pargiteid hea mitu tundi. Pilte sai kõvasti tehtud! Aga oli ka mida pildistada – kaunid vaated igal pool kuhu aga pöörad. Lisaks muidugi siinsete templite erootikarikkad skulptuurid.

Õhtu eel sõitsime veel teisigi templeid vaatama, mis jäid veidi eemale Khajuraho küla taha. Sinna teel olles saime taas meie noore giidiga kokku, kes lisaks templite juurde juhatamisele meile ka Khajuraho külaelu tutvustas. Esimene inimene, kes tulles meile appi/giidiks, ei küsi selle eest raha – see üllatas meid nii positiivselt, et me ise pakkusime talle 10Rs’i.

Päev on olnud palavam ja selgem/päikselisem (vähem sudune) kui eelmised ja seda annab kohe ka tunda tarbitud vee koguses – kui varem saime pudeliga kahe peale ikka pool päeva hakkama, siis täna kulus pudel inimese peale sama aja jooksul.

Õhtusööki läksime ühte euroopalikku restorani sööma – ammu polnud midagi peale kohaliku india köögi maitsnud ja pealegi meie enda hotelli restoran polnud just kõikse parem india köögi näide. Nii me siis lasime praekanal, prae munal ja friikartulitel hea maitsta. Hiljem küll mõlemal veidi kõhud jupsisivad – ei tea kas pole enam harjunud lääne toiduga? või siis polnud kana/muna korralikult läbi küpsetatud? Õnneks ei kestnud see kõhu jama meil kaua – hommikuks sai korda.

Ahjaa – nägime siin ka ühte kaamelit, kes vist tuli tagasi oma päevatöölt – turistide tassimiselt.

Varanasi (Gangese jõgi) – Mahoba

2006-11-07T09:41:00.000+02:00

k0600 äratus – läksime hommikust pesemiste riitust kaema. Peab tunnistama, et seda oli palju huvitavam vaadata, kui toda õhtust möllu. Eks osalt ka sellepärast, et tegu ei olnud mitte mingi üleüldise ja juhitud tegevusega, vaid igaüks, kes end pühas jões kastmas/pesemas käis, tegi seda tõsihingeliselt ja enda jaoks.

Kui alguses oli jõe peal vaid mõni üksik paat ja vaid mõned virkamad kohalikud endid jõevees kümblemas käis, siis miskine tunni pärast oli jõgi paatidest kirju ja kaldalgi ei leidunud enam kohta kuhu astuda või istuda. Küll olid kohalikud endid sinna sisse seadnud, küll turistid neid pildistamas. Igatahes seltskond oli igatima kirju.

Pärast jalutskäiku kaldaäärsel ja söömaaega hotelli terrassil suundusime tagasi raudteejaama. Rikshamees, kellega me kauplesime hinna 60Rs’i peale, võttis peale meie endale veel ühe vandi peale ja suundus siis tankima. Küsis meilt kokkulepitud sõidutasu juba seal sisse – meie keeldusime. Olime lugenud ja kuulnud küll lugusid sellest, et mõned riksha vanad kasseerivad lisaks kokkulepitud sõidule veel miskit lisaraha küll kütuse, küll ooteaja, küll jumal teab mille eest sisse. Meiega aga polnud senini midagi sellist juhtunud (hiljem kuulsime sõprade käest, et nendele tehti küll sellist pulli).

Sealt tanklast istus veel üks vant talle sinna esiistmele juurde ja õnneks kuulsime kuidas nende jutust käis kah läbi sõna trainstation – kuhu meilgi oli vaja jõuda. Seega ju ta ikka viib meid õigesse kohta.

Jõudsime parajal ajal rongile. Ostsin sõidu peale banaane kah veel kaasa – juhuks kui meil peaks teiste kaasreisijate söömaaegu pealt vaadates kõhud tühjaks minema. On ju seal Indias neil kombeks (ka väga lühikeste vahemaade peal), siiski rongi toitu kaasa vedada ja siis (enamasti enne uinumist) korralik söömaaeg korraldada.

k1430 – hakkasime liikuma minutilise täpsusega (aga tegu oli ka selle rongi algjaamaga). Järgmiseks peatuseks meie jaoks pidi olema Mahoba nimeline ‘teivasjaam’, kuskil jumalast mahajäetud maal ja sinna pidime jõudma millaski öösel pimedas. Ning arvestades seda, et tihti on neil seal jaama nimed vaid kohalikus keeles ja kirjas üles märgitud, ning tihti valgustamata – siis palusime konduktorilt abi. Ta määras meile ühe naaber vahes oleva noormehe nö. teejuhiks, kes siis pidi samas kohas maha minema ja ka meile märku andma.

Algselt pidime Mahobasse kohale jõudma k2400, mida muidugi ei juhtunud. Uue konduktori käest sain vastuseks oma küsimusele: k0230 või hiljem. Tukkusime vahepeal veidi ja olime siis taas õigel ajal valmis, aga oh üllatust üllatust! – rong hilines veelgi enam.

k0325 – lõpuks ometi Mahoba. Kiire küsitlus ühelt jaamatöötajalt ja saime teada, et 5Rs’i eest inimese kohta peaks riksha meid viima Privat Busstation ning sealt 30Rs’i eest inimese kohta läheb buss Khajuraho'sse.

Varanasi (Gangese ääres)

2006-11-06T10:54:00.000+02:00

k1130 – lõpuks ometi Varanasis

k1230 – pärast rikshameest, kes meid karup***e viis, jõudsime siiski lõpuks oma soovitud hotelli - Alka - juurde, mis asus Ganges'e jõe kaldal. See hotell oli pärast Delhi oma ainuke, millele ma üle interneti bronni olin teinud.

Täitsa juba naljakas oli, et tulid aga kohale ja tuba oligi ootamas, ei pidanud enam kauplema ega midagi :) Saime kohe võtmed kätte ja võisime end pärast poolepäevast rongis viibimist rahus ja vaikuses puhtaks pesta ning ilusa kauni vaatega kõrgel Gangese kaldapealsel einet võtta.

Pärast seda suundusime, nagu meil ikka kombeks - fotokotid üle õla ja LP raamat näpuotsas, linna avastama. Siinsed väikesed ja kitsad tänavad (mis just jõe lähistel asuvates linnaosades on) meenutavad mulle igati Venezia't – vaid räpasus on palju suurem ja puuduvad kanalid.

Üldiselt on siin linnas reostatus vaat et kõikse suurem, mis me senini näinud oleme. Vette visatakse ja lastakse kõike, mis elutegevusest üle jääb – isegi ühe suure ahvi laipa õnnestus meil vees näha kõige muus sodi vahel. Aga sellele vaatamata on siin palju turiste – ikkagi hindude üks pühadest linnadest!

Õhtu hakul jalutasime teisele poole, kus toimus siis laipade põletamine. Keegi tähtis tegelane oli just suure leegiga põlema pandud. Hiljem saime teada, mida suurem lõke ja rohkem puid – seda rikkam ja tähtsam tegelane. Vaesemad põletatakse ära väga väheste puudega ja needki on paljudel juhtudel mitte nende endi raha eest soetatud vaid annetustest saadud raha eest kinni makstud.

Enne põletamist mässitakse laibad suurde riidetükki, kaunistatakse pühade lilledega, kastetakse viimast korda pühasse jõkke Gangesesse ja lastakse siis viimast korda päikese käes peesitada ning ära kuivada. Pärast seda lähevad nad tuleroaks.

Põletamisriitust pildistada ei tohtinud – või vähemalt me ei pakkunud piisavalt palju pappi selle eest, sest üldiselt kehtib indias reegel – kõik on keealtud, kuni sa pole piisavalt palju maksnud.

Teisel pool meie hotelli, suurima ghat’i (suurte astmetega trepp, mis viib alla jõeni) Dasaswamedh Ghat juures, mis on vist kõikse populaarsem koht selles linnas, toimus õhtul miskit sorti päikesejumala või mõne muu valgusega seotud tegelase kummardamine ja riitus. Mida siis olid vaatama tulnud nii kohalikud, kui ka valged inimesed ja kõik see võeti videosse ning hiljem sai seda sama videot kohe ka CD või DVD peal osta (kahtlustan, et müüdi siiski mõne sarnase, kuid varasema riituse videot).

Kõva valguse ja muusika show oli ta igatahes küll!

Agra (Agra Fort ja raudteejaam)

2006-11-05T10:34:00.000+02:00

k0855 – äratus. Öö oli jahedam kui eelmises kohas, mis oli selles mõttes hea, et uni oli magus ja sügavam. Aga Anni ei maganud sellegipoolest eriti hästi – sääsehirm hoidis ärkvel. Esimest korda oli neid näha/kuulda/tunda – mind nad nõelasid vist paar korda, aga Anni sai suurema tähelepanu osaliseks. Ja kuna Annil oli kasutada teist tüüpi malaariarohud (mida tuli igapäevaselt võtta), siis alustas ta nende tarbimist kohe hommikul.

Alguses olid naamertubades elavad hindud väga lärmakad, aga need vajusid õnneks siva ära, siis kostis meie hotelli künka pealt veidi peosuminat – seega oli magamajäämine raskendatud. Kuid kui uni tuli, siis mina igatahes magasin küll sügavalt ja hästi.

Hinna sees olnud hommikusöök oli siin hotellis igatahes jura – röstsai ja kohv ning peale nuiamist sai juurde ka nende naani (india leiba) – viimase eest nad tahtsid muidugi meilt raha (50Rs’i) nõuda, aga ma ütlesin, et vaid röstsai ja kohv ei kvalifitseeru hommikusöögiks ning me ei maksa neile muffigi! Pärast seda nad jätsid meid rahule.

(PS. Ka õhtusöök, mida me eelmisel õhtul proovisime, oli siin hotellis jama)

Pakkisime asjad ja põrutasime rikshaga Agra Fort’i, kus sai õnneks suured seljakotid pakihoidu panna ja niiviisi siis seal terve päeva ringi käies ja pildistades ja niisama varjus vedeledes inimesi vaadata ning aega mõnusalt veeta.

k1600 – lahkusime jalgrattarikshaga (meie esimene omataoline) sööma – restorani Only, kus toidud olid maitsvad ja head. Kuna meil olid peale enda kerekaalude veel ka parajad seljakotid kaasas ja tee viis õrnalt õrnalt üles mäge, siis sellel rikshamehel oli alguses ikka tegu, et edasi liikuda. Pidi suisa alustama riksha käekõrval lükkamisega ja alles laskumise peal sai hakata väntama – otsustasime, et edaspidi liigume vaid autorikshadega, nii piiname neid vähem.

Üllatus oli suur, kui pärast restorani jõudmist avaldas sama rikshamees soovi meid ka pärast sealt edasi sõidutada. Kuna seal valikut väga laia polnud, siis jäime nõusse – rongijaam, kuhu minema pidime oli õnneks kaunis lähedal. Püüdsime küll igal pool venitada nii kaua kui saime, aga ikka jõudsime miskine 3h enne rongi märgitut saabumiskellaaega kohale – aga parem karta kui kahetseda ja pealegi oli see meil esimene kord omapäi asja ajada.

Raudteejaamas olid peale kohalie kadjakate (inimesed kes ööbisidki platvormidel) näha palju valgeid inimesi – küll üksi ja kaksi aga mõned ka kolme ja neljakesi. Tegime ühtedega neist - tshehhidega – juttu, kellel oli rohkem indiakogemust kui meil. Loetles ette kohti kuhu kesk-põhja Indias minna tasub (enamus kohti kattus meie plaanidega) ja õpetas meile rongide kohta tarkust. Saime näiteks sedagi teada, et vahest võivad rongid olla täpsed kui saksa kord ja vahest hilineda ka 8h (nagu tal endal kord juhtus) – et kunagi ei tea mis tuleb :)

Meie rong hilines selles jaamas vaid 15min. Aga peatuste pausid olid nii pikad, et lõppjaama Varanaasisse – kuhu me pidimegi sõitma – jõudis ta kohale 2h hilinemisega.

Hiljem teadsimegi juba arvestada, et kui sõidu pikkuseks on märgitud 5-6h siis võib sinna 1-2h vabalt otsa keevitada, niipalju hilineb ikka. Samas esimesest jaamas, mis on algusjaamaks märgitud, minnakse ära alti minuti täpsusega. Seega kohal peab ikka olema õigeaegselt. Vahes aga ka varem, sest kui rong saabub jaama siis näiteks II klassi kohad, mis on nummerdamata jaotatakse inimeste vahel ära reegli - kiirem saab koha – järgi.

Agras aga hüppasime alguses suvalisse vagunisse sisse, kuna ei osanud veel rongi piletilt täpselt välja lugeda, mis vagunis olema peame (pärast selgus, et olime üldsegi waiting list’is, mis on veel omaette süsteem). Ootasime kuni rong liikuma hakkab ja hakkasime siis ise kah otsima kohta kuhu end maha poetada. Ühtedelt inimestelt saime teada, et peame minema esimesse SL (sleeper) vagunisse, kus on mustas ülikonnas vana, kes siis on piletite kontrollija ja me peame tema käest küsima. Nii sai siis ka toimitud. Õnneks leidus meilegi koht ja tõesti – olimegi miskis müstilses waiting list’is.

SL klassi vagunid on nagu venelaste platskaard – kolmekordsed lavatsid vastakuti ja avatud vahekäiguga (mitte kupee). Igatahes täitsa OK värk ja hinnaklassilt II klassi järel teine (st suht väga odav värk). Kõikides vagunites on igas vahekäigus vähemalt kaks või kolm ventilaatorit, mida saab igat ühte eraldi sisse-välja lülitada ja mis tekitavad palavas rongis sellise tuuletõmbe, et külmetada pole seal miskine probleem. Peab ettevaatlik selle asjandusega olema ja soojad riided ning tekid/fliisid kuluvad ka 30-kraadises Indias ikka igapäevaselt marjaks ära.

Meid oli selles esimeses vagunis miskine kolm paari valgeid – ja kõik olime paigutatud nende lühemate (vahekäiguga paralleelselt paiknevate) lavatsite peale järjest, mis andis meile (kui esimakordselt seda kogemust saavatele reisijatele) veidi turvatunnet juurde.

Huvitav oli vaadata, kuidas üle terve vaguni vajusid kohalikud vandid just nimelt nendesse, meie (kõikide valgete) vastas olevatesse, boksidesse kohale. Ikkagi selleks, et valgeid inimesi pikemalt vaadata. Aga sedasi käituvad nad seal kogu aeg ja igal pool. Vahest kohtades, kus on valgeid rohkem – Mumbai ja Goa ja selline kant, seal on asi veidi leebem. Kuid kohad, mis jäävad aina enam eemale turistide atraktsioonidest – on valge turist suurimaks atraktsiooniks ise.

Nii nagu Anni’ga taheti Taj Mahal’i juures pilti teha ja mitmel pool paluti lihtsalt katsuda (millest me keeldusime), nii käituvad nad pea igal pool. Samas saime hiljem teada, et kui hindu mees katsub võõrast naist ilma luba küsimata, siis ta ei austa teda ja peab teda võrdseks litsi/prostituudiga.

Üldse suhtutakse näiteks üksikusse või ka kahte üksi rändavasse valgesse naisesse kui lääne või vene litsi (sellise tähelepanekuga tulid välja meie sõbrad – kaks tüdrukut, kes liitusid meiega hiljem samal reisil).

Delhi - Agra (Taj Mahal)

2006-11-04T09:43:00.000+02:00

k0445 – äratus. Pakkisime asjad ümber nii, et Eestis ja Soomes vajaminevad talveriided said eraldi kotti, mille me siis jätsime hotelli hoiule – et oleks kergemad kotid, mis kaasas kanda. Tagasilend läheb ju meil ka Delhist, et tagasiteel tuleme siit läbi niiehknaa.

k0515 – jalutasime rongijaama. Meie hotellist liitus meiega samale rongile kaasa neiu Belgiast, kes viibis Indias nädalasel reisil, mis lõppes konverentsiga Delhis.

k0615 – läks sõiduks. Kuna meil oli piletid kallimas klassis, siis seal kaasnes lisaks rongisõidule ka hommikusöök. Alguses toodi teed ja küpsist. Arvasime, et see ongi kogu söök ja nii otsustasime esimesed kaasa võetud makaroniroad leige veega nahka pista. Hiljem muidugi saime veel miski juurviljakotleti koos kolme hernega, kõrvale saia ja mahla.

k0815 – jõudsime Agra Contt jaama. Kohe haakis miski tüüp meile sappa ja püüdis meid abistada järgmise rongipileti ostul. Siin saime siis teada kõike seda, mida ma eelneval päeval rongipiletite ostu kohta kirjutasin.

Lõpuks tulid piletid palju odavamad, kui alguses oletasime. See tuli sellest, et meil õnnestus piletid saada SL (sleeper) klassi, mis on II (teine – kõige odavam klass) järel odavuselt teine. See eest saab seal aga pikali heita ja magada – st igal inimesel on oma nari.

Abistaja motiiv selgus kohe pärast rongipiletite ostu – taksomajandaja. Plaanitud 45-50Rs riksha asemel saime 70Rs masina. Kuna olime alles fresh turistid, siis ei teadnud seda, et rongijaamast väljaspool on hinnad kõvasti madalamad.

Lasime end Taj Mahal'i lõunaväravasse viia – seal lähedal on terve trobikond hotelle. Kahes esimeses saime eitavad vastused. Hiljem saime muidugi aru, et oleks peale esmast eitavat vastust täpsustama hakkama enda soovi. Enamasti anti igal pool eitav vastus, kui avaldasime soovi tuba võtta. Aga see kehtis vaid kõige kallima toa kohta. Millegipärast on neil seal Indias kombeks arvestada vaid kõige kallimate tubade järgi oma täituvust. See et neil on veel terve trobikond odavamaid tube, mis on täiesti tühjad – ei lähe mitte arvesse.

Nii oligi, et kolmandas hotellis, kuhu me jõudsime - Taj Khema - otsustasime hakata rohkem pinnima ja see tasus ära. Saime toa, mis oli meil küll kõvasti kallim (700Rs) kui algselt plaanisime ja kehvemas seisus kui lootsime (puupõrand oli kohati läbi vajunud) aga see eest avanes hotelli territooriumil asvalt künkalt jumalik vaade Taj Mahalile.

Pärast väikest une/puhkepausi tegime paar pilti meie künka pealt koos vaatega Taj Mahalile – Mõmmi ja Taj Mahal; Anni, Mõmmi ja Taj Mahal; mina, Mõmmi ja Taj Mahal :) Siis külastasime ühte kohalikku katuserestorani ja edasi suundusime suurt maailma kaunidust ennast kaema.

Kuigi me teadsime, et telefone ja videokaameraid ning toitu kaasa sinna võtta ei tohi, ei teadnud me et ka meie Mõmmit ja seljakotti ei tohi kaasa vedada. Pidime nad pakiruumi hoiule panema.

Nii siis - me olimegi seal! Kaasas vaid kaks fotokat, joogipudelid (mis koos 750Rs’iste piletitega kaasa anti) ja Lonely Planet'i raamat. Veetsime aega kõvasti pildistades ja ringi jalutades, imetledes Taj Mahali ja vaadates sealseid inimesi.

Juhtus ka selline intsident, et ühel hetkel kui ma Annist veidi kaugemal olin (noh nii 4-5m), siis tormas kari hindusid (maakad – seda oli koha kaugelt näha) Annile kaela rippuma, et temaga nii koos pilti teha – see oli jube elamus.

Seest ei näe Taj Mahal küll eriti suur välja, sest ta on topelt ruumina ehitatud – sisemine (kirstude jäljendite asupaik) on omakorda ümbritsetud välimise ringruumiga. Ootasime pea, et päikeseloojanguni (siis Taj Mahal suletakse), et näha raamatus kirjeldatud värvimuutusi tema seintel – aga ei muffigi. Ei tea kas selles oli süüdi sudusegune õhk või lihtaslt aastaajast tingitud päikese asend – aga neid värvimuutusi me ei näinud.

k1800 – väljas on täitsa pime juba.

PS. Delhiga võrreldes, siin liiklust pea et ei olegi.

Delhi 2.päev - omapäi Old Delhi's

2006-11-03T09:20:00.000+02:00

Täna magasime siis selles odavamas 25USD toas. Selline tuba asub maja keskel, st. tal puudub aken. Õigemini aken on olemas aga see avaneb sisekoridori – seega seda väga avada ei soovi. Vähemalt me ei teinud seda esimesel ööl. Ja kõigest sellest tingituna oli meil ikka väga palav olla. Ventilaator küll pöörles lae all, aga see ei aidanud kahjuks eriti kaasa. Me tegime muidugi rumala liigutuse kah – pärast õhtust enese ja mõningate riiete pesemist jätsime vannitoa ukse praokile ja see tähendas seda, et kõik see niiskus mis sealt õhku tõusis hõljus meil toas ringi ning muutis hingamise veelgi raskemaks.

Anni ütles hommikul, et tal oli rahutu uni terve öö. Mul oli üldse und väga vähe. Seega väga välja puhanud me esimesest päevast just ei ole – pigem vastupidi.

Pärast hommikusööki lasime sellel valitsuse turismitöötajal meile homse varahommikuse (k0615) Agra rongi peale piletid ära osta. Kuna me sel hetkel veel ei teadnud kuidas see pileti ostmise süsteem töötab, siis tundus nii kõikse turvalisem – see muidugi tähendas ka kallist (370Rs/tk) piletihinda pluss teenustasu, mida nad võtsid 100Rs isiku kohta. Tagantjärele saime teada, et maksime ikka roppu hinda selle lühikese maa eest, aga eks reisi alguses tulevad need prohmakad ikka sisse – nii ju õpitaksegi.

Rongipiletid on Indias omaette süsteemiga. Esiteks, suur bürokraatia vabariik, nagu seda India on, käib kõik topelt või kolmekordselt vormistamisega. Kui soovid kindla peale kuskile rongile kohta saada ja seda paremasse klassi kui 2 klass, siis tasub vähemalt päev (mõnel pool ka pikemalt – nädal või nii näiteks) need piletid ette ära bronnida. India inimesed sõidavad väga palju rongidega ja vabu kohti eriti ei leidu – vähemalt madalamates klassides (2 klass ja sleeper klassis).

Pileti bronnimisel/ostmisel märgitakse ära ka pileti omaniku nimi, vanus ja sugu ning turistidel veel ka passi number ning vahest isegi nõutakse rahvust. Lisaks on vaja üles märkida kodune aadress (seda küll vaid pileti ostja isikul). Kui me uurisime milleks küll pileti omanike vanus ja sugu vajalik teadmine neile on siis ainuke vastus, mis nad oskasid meile anda oli see, et pileteid ei saa nii kellelegi teisele edasi anda – aga selle kartuse/hirmu sügavam sisu jäigi meile arusaamatuks.

Rongijaamad on Indias kui elu keskused – siin käib turistide ja ka kohalike klientide püüdmine nii rikshameestel kui hotelli värbajatel ja jumal teab kellel kõigel veel. Lisaks käib läbi rongijaamade alati pidev pakkide ja kottide (loe: meile arusaamatu kauba) transportimine. Olenemata sellest, mitu inimest on seltskonnas ja kui kaugele või lähedale minnakse, alati on igal hindul kaasas vähemalt üks suur, aga enamasti mitu suurt spordikotti/pakki/karpi/kasti. Mida nad seal aga tassivad – seda ei tea vist vana jumala vanaema kah mitte. Vähemalt me mõtlesime, et ju see annab nende SKP’le hoogu juurde :)

Niih – nüüd selle veidi etterutatud rongi teema juurest tagasi tänase päeva juurde. Tegime omapäi ja jala tiiru Old Delhi's – vat see oli vast karastustuli meile. Kondasime mööda pisikesi tänavaid, mis meenutasid oma kujult ja paigutuselt veidi Veneziat, ainult et nende vahel ei voolanud vesi vaid praht ja inimvood.

Nendel esimestel väikestel kõrvaltänavatel, kus viibisime ei kohanud me kordagi ühtegi valget inimest – neid lihtsalt ei satu sellistesse kohtadesse. Valged viiakse ikka tavaliselt taksode või rikshadega ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde (nagu päev varem meiegagi juhtus) ja tegelikku elu India pealinna vanas osas nad ei näegi.

Hiljem saime aru, et juba hea oli, et meil Delhi ja eriti see omapäi jalutuskäik nii reisi alguses ette juhtus. Mida päev edasi seda kergemaks ja vaiksemaks ja rahulikumaks läks. Karastustuli oli ikka väga korralik meie jaoks. - õppisime kiirelt Delhi liikluskeerises ellu jääma ning mitte ka maas vedeleva sita sisse astuma. Seda viimast on seal ikka kõvasti kohe.

Old Delhis jäi meile teepeale Kalan Majid (pisike helesinine moshee), taaskord Jama Majid (seekord käisime ka seal sees ära) ja Meena Bazaar (üks paljudest suurtest turgudest Delhis, mis konkreetselt asus otse Jama Majidi peavärava ees).

Jama Majidi saime siis sisse nii, et peitsime ühe kaamera seljakotti – õnnesk nad seda seekord ei kontrollinud ja teise võtsime näitlikult kätte, et oleks näga – meil on vaid üks kaamera kahe peale. Läks õnneks. Moshee on suur tõesti. Just oli läbi saanud päevane palvus – sel ajal turiste sisse ei lastud, ja terve moshee üks osa oli palvemattidega kaetud. Taaskord tuli käia palja jalu või siis tõmmata välisjalatsite otsa riidest katted – mida turistidel näha oli. Meie olime palja jalu – varbad said puhkust sandaalidest.

Õhtuks olid jalad käimisest ikka täitsa läbi. Jalutasime kuni Red Fort’ini välja, mille lähedal ostsime Annile ühe kohaliku rõivakomplekti (kauplesime 650Rs’i pealt 500Rs’i peale), mida ta saaks kanda kuna kaasa võetud pikad püksid kippusid juba katki minema – lihtsalt nii vanad ja kulunud. Mu enda teksad olid juba Eestis osaliselt katki, aga selle pärast ma neid kaasa võtsingi, et kui ka peaks täiesti katki rebenema siis võib pärast reisi südamerahus ära visata.

Einestasime taas hotelli katuserestoranis, kus tundub kogu see Delhi sigin ja sagin ja tuututamine nii kauge ja ebaoluline.

Delhi 1.päev

2006-11-02T22:00:00.000+02:00

k1000 – äratus. Ärkame oma kella peale, mitte ei põõna niikaua kui und on, sest hommikusöögilaud pidavat k1100 suletama ja me ei soovi mitte oma esimest päeva tühja kõhuga alustada.

Hommikusöök on 3USD/inimene. Laseme selle oma toa arvele lisada.

Hommikusöögiks pakuti selles nn. turistide inkupaatoris (akna taga möllav India suurlinna melu ja sees vaikselt omaette süüa nohistavad valged inimesed) nii puuvilju, munaputru, röstsaia kui ka müslit piimaga. Kõrvale muidugi erinevaid mahlasid, kohvi ja teed (nii kohalikku piimasegust kui ka klassikalist musta teed).

Pugisime kõhud kõike head ja paremat täis. Eriti meeldis meile kausike, kus olid granaatõunad lahti lahatud ja võis neid punaseid mahlaseid pallikesi suisa lusikaga suust sisse kallata :).

Vaevalt saime söögitoast välja kui meid haaras rajalt maha miski prillidega tüsedam vend, väitis end goverment turist agent olevat, ja hakkas kohe uurima ja puurima, et mis me Indias teeme, kuhu plaan minna ja mida näha ning kaua me seal olla kavatseme.

Alguses olime nagu värsked turist ikka pahviks löödud ja vuristasime talle kõik kenasti ette, aga siis kui ta meile blanketi nina ette viskas ja ütles, et kirjutage aga alla – võttis see meid veidi mõtlema ja alguses palusime viisakalt mõtlemisaega veel ning tema pakutud 14-päevane pakett koos goverment taksoga mööda Rajastani ringi kimada 700-800USD eest (millele oleks lisandunud veel ööbimistasud nende pakutavates hotellides ning toit) sai meil siiski kõrvale lükatud (hiljem tõdesime, et see oli igatima õige otsus).

Üks hea üllatus aga tabas meid esimesel päeval ikka ka. Kallima esimese öö toa hinna juurde kuulus päev otsa goverment taksoga ringkäik Delhis.

Taksodeks, ja ka muudeks riigiasutuste masinateks, kasutatakse Indias kohalikku masniat HB Ambassador. See näeb välja nagu vana 60’nendate stiilis Bobeda või midagi sarnast. Aga neid toodetakse sellistena tänapäeval ja väga palju. Lennuvägedel oli see masin helesinist värvi, taksodeks ja muudeks kasutati valget versiooni. Muid värve silma ei hakanud.

Taksojuhiks saime me nepaallase Thapa – kes erinevalt hindudest oli palju ausama olemise ja jutuga ning ühtlasi ka väga abivalmis täiesti tasuta (noh tal oli muidugi ju sõit niiehknaa kinni makstud) meid päev otsa ringi sõidutama ja lisainfot iga vaatamisväärsuse sissepääsude kohta jagama.

Esmalt suundusime külastama Red Fort’i, mille esisel tänavateristmikul saime me esimesed suurlinna päevase liikluskeerise kogemused ning nägime kuidas seal parkimissüsteem töötab. Nimelt masinad parkisid mitte ühes (nagu Eestis) ega kahes (nagu Lõuna-Euroopas) rivis, vaid suisa 4-5 rivis. Ja kõik kes masinat sinna parkida tahtis andis lisaks parkimistasule ka masina võtme kohalikule asjakorraldajale, kes siis, kas ise või keegi käsilane, manööverdas ja liigutas sealseid masinaid kui näiteks kõikse viimases rivis olev auto soovis väljuda. See oli suisa vaatemäng omaette.

Red Fort ise oli suur ja võimas erinevate (nii stiili kui ajastu poolest) ehitiste kompleks, mida siis ümbritses suur kindluse müür koos päris ehtsate relvadega varustatud sõduritest valvuritega väravas liivakottide varjus. Sõdureid oli näha kõikide tähtsamate asutuste juures ning lisaks kõikides raudtee- ja muudes jaamades ning rongides – seda selleks, et tagada turvalisus terrorismi ja vandaalide hirmus. Nii vähemalt rääkis meile Thapa.

Lisaks saime kiire ekskursiooni (läbi autoakna) kohalikust ‘kadaka turust’, kus müüdi kõike, mis suvalise liikumisvahendi külge saab ühendada/riputada/kruvida/kleepida. Ja seda kõike India ühe suurima (kui just mitte kõikse suurema) moshee – Jama Majid - vahetus läheduses.

Jama Majidi me siiski ei külastanud, kuna meile tundus, et on eriti tobe kui piletit sissepääsuks küll pole turistidele, aga iga kaasa võetav kaamera (kas sa siis sellega pilti teed või ei) läheb maksma 250Rs’i. Ja kuna me tol hetkel veel väga täpselt ei teadnud, mis asjandusega meil tegemist on - me selle moshee sisehoovi külastusest loobusime.

Thapa juhitav valge Ambassador viis meid nüüd Delhi kaugemate vaatamisväärsuste juurde. Kiire ja lühike peatus India Gate (püstitatud 90 000 I Maailmasõjas hukkunud India sõdurile) juures, mis sarnaneb suvalise teise võiduväravaga a’la Arc de Triomphe Parisis. Läbi masinaakna pilguheit presidendi paleele, parlamendi hoonele ja muudele kaunitele riigiasutustele.

Qutub Minar üllatas meid väga positiivselt. 72m kõrgune nikerdustega ja väga kaunis torn koos müstilise roostetamatu vana raudsamba (Iron pillar) ning iidsete varemetega olid tõesti vaatamist väärt ja me väga tänulikud Thapale, et ta meid ikka siia välja vedas. Kahjuks hakkas juba hämarduma ja meil oli teepeal veel üks sihtpunkt külastamist ootamas – nii me seal väga pikalt olla ei saanud.

Viimaseks külastuskohaks oli vastukaaluks vanale vanale Qutub Minarile eelmise sajandi esimeses pooles valminud Lakshmi Narayan Temple (a'ka Birla Temple), mis oli täis elujõus ja just oli algamas seal kas õhtune palvus või mõni muu riitus, igatahes külalisi oli seal palju. Kõik käisid seal palja jalu, nagu Indias ikka püha kohta külastada kombeks. Pilti sees teha ei lastud – mis on iseenesest kahju, sest see oli tõesti ülikaunis seal kõik. Samas kuna oli juba hämardumas, siis ega ilma välguta midagi asjalikku poleks pildile saanud kah. Nii et ehk oligi parem :)

Suundudes tagasi hotelli poole kuulasime koos Thapaga autoraadiost cricket’i (mis on Indias enam kui rahvussport) võistluste ülekannet ja elasime masina tagaistmel kaasa nii mängule kui ka Thapale autoroolis – sest liiklus on siin ikka ülimetsik. Foorituled töötavad ühel ristmikul kümnest ja neistki suuremat osa ei panda tähele. Ainus viis manöövrite sooritamiseks on käega aknast viipamine (suunatulesid ja peegleid pole pea et kellelgi). Signaalitamine kipub kõrvakuulmist ära võtma ja peavalu tekitama – aga siin on see kombeks, et igaüks peab ise vaatama, et teda märgataks.

Hotelli tagasijõudnuna ja üliväsinuna nii paljudest emotsioonidest, kultuuri erinevusest kui ka ajavahest (Eestiga ajavahe 3,5h) tunneme endilt langevat vahepeal tekkinud reisialguse depressiooni – paaniline asjade valvamine ja soov kõigest pilti teha.

Hotelli katuserestoranis laseme toitudel hea maitsta ja vaatame päeval tehtud pilte ning kirjutame üles esimesi muljeid.

Päev läks siiski korda :) ja see on peamine.

Tallinn-Helsinki-Delhi

2006-11-01T07:00:00.000+02:00

k0600 - äratus
k0625 - takso ukse ees (õues on 6C sooja)
k0635 – sadama D-terminalis
k0700 – AutoExpress2 peale
k0840 – randumine Helsinki Läänsiterminalis (õues 0C)
k0930 – 15A bussiga raudteejaama ja sealt 615 bussiga Vantaa lennuväljale (2 tsooni pilet 1h 15min jaoks oli 3,60EUR/tk)

k1010 – Vantaa lennuväljal. Pakkisime kotid nii ümber, et Anni kott ja üks pisem minule näpuotsa (kõige enam vajaminevate asjadega) saaks üles võtta ja minu suur seljakott siis ainsana alla pagasisse (meil oli ju vedelikke ja kosmeetika alla kuuluvaid asju ja ka taskunuga ja käärid kaasas, nii et üks kott pidi igal juhul alla minema).

Vantaa lennuvälja juures on kõikjal valge lumi maas. Sulamise märke ei ole.

k1230 – check in. Saame teada, et lend hilineb, aga kui palju veel ei teata. Antakse kompensatsiooniks ootamise eest kummalegi 13EUR’ine voucher.

Tegime ‘Pronto’ nimelises söögikohas kanapastad ja õlled – enesetunne läks kohe paremaks :)

Ootame uut infot oma lennu kohta. Ei tea, kas riksha/takso meie hilinenud lennu Delhis ikka ära ootab? Oli ju tellitud meil teine läbi hotelli.

k1410 - hurraa... (kurvalt). Uus bording time 1700 (3h hiljem kui alguses pidi minema).

Väljas on siin ikka vinge talv juba. Stardirada puhastavad masinad ja ka lennukeid pestakse jääst puhtaks (kastetakse jäätumise vastu).

k1705 – lennukis! Saime kaptenilt läbi pardaraadio teada, et hilinemise põhjuseks oli lennukivahetus.

Helsinki/Vantaa – Delhi: 5228km
Lennu aeg: 6h 40min
Vantaas õhutemp: -2C

Lennuk: Boeing MD-11 (suurim lennuk millega olen seni lennanud)
Kohti lennukis: 282-296
Meie kohad: 25G ja 25H (keskmises rivis)
Lennuki kiirus: 960km/h
Lennu kõrgus: 13100m

11100m kõrgusel on väljas –60C. Lennuki telekast tuleb miski jura film ja raadiojaamad lasevad alates klassiklaisest kuni soome ja india muusikani. Lühidalt: meelelahutusega on neil siin sitasti ;)

Finnairil on head fliisid. Kuna salongis on suht jahedapoolne õhk, siis kuluvad fliisid kenasti ära.

Esimeseks roaks on indiapärane kana riisiga. Jõime aga veini kõrvale ja tundsime end hästi. Vähemalt me lendame India suunas :D - see on juba väga hea!

PS. Ääremärkusena võin öelda, et Finnair alustas omi lende Indiasse alles 30.oktoobril. Seega meie 01.novembri lend on üks esimestest :). Loodame, et kõik laabub siis ikka kenasti.

k0315 – lennuk maandub Delhis. Väljas on keskmine Eestimaa suveöö. Mitte väga palav, pigem veidi jahe. Suurlinnale omaselt mattub kogu ümbruskond sudusse. (Hiljem saame teada, et on ka selgemaid aegu, aga praegu on just selline hooaeg)

Lennujaamast, mis ei avalda just kõikse paremat muljet – kaunis räämas ja must, astume välja ja kohe ukse ees, pärast kõiki neid nimesiltidega mehi, kus meie nimesid peale ei olnud kahjuks, ootab trobikond ‘hagijaid’ – taksojuhid. Nende hinnaks kuuleme olevat 45USD’d. No kuna hotell lubas 5USD’ga meile taksot, siis seda hinda me neile ei maksa küll.

Jalutame veidi maad edasi – lennujaamast nagu veidi juba välja, ja seal näen juba kaugelt ühte üksikut riksha vana, kes viipab meie poole. Lähme ligi ja uurime, mille eest ta meid hotelli Ajanta, mis asub New Delhi Railwaystationi lähedal, ära viskab ka? Hinnaks kuuleme 300Rs (ruupiat). Kiire arvutus (1USD=44Rs) ütleb, et see on täitsa OK hind. Ikka parem kui 45USD. Kuna meil aga veel kohalikku raha pole siis saab vana meilt 10USD, olgu tal siis ka hea päev ;).

Teekond läbi öise Delhi on alguses kaunis kõhedust tekitav. Pealegi on lennujaamast kesklinna oma 40min maad ning mitte kõik see aeg ei kulu läbi asustatud alade sõites. Kohati on tunne, et oleme suisa kuskil linnalähedal maal juba.

k0430 - pärast mitmeid, meie jaoks väga ohtlikena tundunud, manöövreid ja rallimist me siiski lõpuks hotell Ajanta juurde välja jõuame. Vähemalt näeb see koht juba palju tsiviliseeritum välja – isegi miskid pakikandiad on kohe kohal, kelledesse me sisiki väikese eelarvamusega/kõhklusega suhtume.

Retseptsioonis selgub kohe, et kuna me jah saabusime 02. kuupäeva sees ja ka meie hotell oli bronnitud alates 02. kuupäevast alates, siis see tähendab, et me saame oma 25USD/öö toa alles 02. kuupäeval k1200 päeval. Ja praegu oleme sunnitud ööbima 45USD/öö toas. No mis siis ikka, kuskile minna ju pole meil kah väga – esimesed tunnid alles sellel meie jaoks võõral maal.

Pakikandjad tassivad me kottid üles tuppa ja näitavad kõik kenasti ette ja taha ära, mis ja kus on ning jäävad tippi ootama – meil aga alla 100Rs rahasid pole ja neid ei raatsi anda. Seega jäävad ilma seekord. Hiljem lugesime raamatust (loe: Lonely Planetist), et Indias tippi andmine väga levinud ei olegi – vähemalt see läks meil siis õnneks.

Suikume palavas toas (müriseva ja külma õhku otse voodisse puhuva kondotsioneeri lülitasime kohe alguses välja – kes see ikka esimesel ööl kohe ära külmetada tahab, onju) unne. Mul muidugi ei taha uni alguses kuidagi tulla – küll see palavus on kurnav, küll akna taga signaalitavad rikshad on liiga lärmakad ja küll mu enda peas on miljon mõtet, kuidas ja mida ja kuhu me nüüd edasi läeme ja teeme.

Lõpuks siiski uinume.