Agra (Agra Fort ja raudteejaam)

k0855 – äratus. Öö oli jahedam kui eelmises kohas, mis oli selles mõttes hea, et uni oli magus ja sügavam. Aga Anni ei maganud sellegipoolest eriti hästi – sääsehirm hoidis ärkvel. Esimest korda oli neid näha/kuulda/tunda – mind nad nõelasid vist paar korda, aga Anni sai suurema tähelepanu osaliseks. Ja kuna Annil oli kasutada teist tüüpi malaariarohud (mida tuli igapäevaselt võtta), siis alustas ta nende tarbimist kohe hommikul.

Alguses olid naamertubades elavad hindud väga lärmakad, aga need vajusid õnneks siva ära, siis kostis meie hotelli künka pealt veidi peosuminat – seega oli magamajäämine raskendatud. Kuid kui uni tuli, siis mina igatahes magasin küll sügavalt ja hästi.

Hinna sees olnud hommikusöök oli siin hotellis igatahes jura – röstsai ja kohv ning peale nuiamist sai juurde ka nende naani (india leiba) – viimase eest nad tahtsid muidugi meilt raha (50Rs’i) nõuda, aga ma ütlesin, et vaid röstsai ja kohv ei kvalifitseeru hommikusöögiks ning me ei maksa neile muffigi! Pärast seda nad jätsid meid rahule.

(PS. Ka õhtusöök, mida me eelmisel õhtul proovisime, oli siin hotellis jama)

Pakkisime asjad ja põrutasime rikshaga Agra Fort’i, kus sai õnneks suured seljakotid pakihoidu panna ja niiviisi siis seal terve päeva ringi käies ja pildistades ja niisama varjus vedeledes inimesi vaadata ning aega mõnusalt veeta.

k1600 – lahkusime jalgrattarikshaga (meie esimene omataoline) sööma – restorani Only, kus toidud olid maitsvad ja head. Kuna meil olid peale enda kerekaalude veel ka parajad seljakotid kaasas ja tee viis õrnalt õrnalt üles mäge, siis sellel rikshamehel oli alguses ikka tegu, et edasi liikuda. Pidi suisa alustama riksha käekõrval lükkamisega ja alles laskumise peal sai hakata väntama – otsustasime, et edaspidi liigume vaid autorikshadega, nii piiname neid vähem.

Üllatus oli suur, kui pärast restorani jõudmist avaldas sama rikshamees soovi meid ka pärast sealt edasi sõidutada. Kuna seal valikut väga laia polnud, siis jäime nõusse – rongijaam, kuhu minema pidime oli õnneks kaunis lähedal. Püüdsime küll igal pool venitada nii kaua kui saime, aga ikka jõudsime miskine 3h enne rongi märgitut saabumiskellaaega kohale – aga parem karta kui kahetseda ja pealegi oli see meil esimene kord omapäi asja ajada.

Raudteejaamas olid peale kohalie kadjakate (inimesed kes ööbisidki platvormidel) näha palju valgeid inimesi – küll üksi ja kaksi aga mõned ka kolme ja neljakesi. Tegime ühtedega neist - tshehhidega – juttu, kellel oli rohkem indiakogemust kui meil. Loetles ette kohti kuhu kesk-põhja Indias minna tasub (enamus kohti kattus meie plaanidega) ja õpetas meile rongide kohta tarkust. Saime näiteks sedagi teada, et vahest võivad rongid olla täpsed kui saksa kord ja vahest hilineda ka 8h (nagu tal endal kord juhtus) – et kunagi ei tea mis tuleb :)

Meie rong hilines selles jaamas vaid 15min. Aga peatuste pausid olid nii pikad, et lõppjaama Varanaasisse – kuhu me pidimegi sõitma – jõudis ta kohale 2h hilinemisega.

Hiljem teadsimegi juba arvestada, et kui sõidu pikkuseks on märgitud 5-6h siis võib sinna 1-2h vabalt otsa keevitada, niipalju hilineb ikka. Samas esimesest jaamas, mis on algusjaamaks märgitud, minnakse ära alti minuti täpsusega. Seega kohal peab ikka olema õigeaegselt. Vahes aga ka varem, sest kui rong saabub jaama siis näiteks II klassi kohad, mis on nummerdamata jaotatakse inimeste vahel ära reegli - kiirem saab koha – järgi.

Agras aga hüppasime alguses suvalisse vagunisse sisse, kuna ei osanud veel rongi piletilt täpselt välja lugeda, mis vagunis olema peame (pärast selgus, et olime üldsegi waiting list’is, mis on veel omaette süsteem). Ootasime kuni rong liikuma hakkab ja hakkasime siis ise kah otsima kohta kuhu end maha poetada. Ühtedelt inimestelt saime teada, et peame minema esimesse SL (sleeper) vagunisse, kus on mustas ülikonnas vana, kes siis on piletite kontrollija ja me peame tema käest küsima. Nii sai siis ka toimitud. Õnneks leidus meilegi koht ja tõesti – olimegi miskis müstilses waiting list’is.

SL klassi vagunid on nagu venelaste platskaard – kolmekordsed lavatsid vastakuti ja avatud vahekäiguga (mitte kupee). Igatahes täitsa OK värk ja hinnaklassilt II klassi järel teine (st suht väga odav värk). Kõikides vagunites on igas vahekäigus vähemalt kaks või kolm ventilaatorit, mida saab igat ühte eraldi sisse-välja lülitada ja mis tekitavad palavas rongis sellise tuuletõmbe, et külmetada pole seal miskine probleem. Peab ettevaatlik selle asjandusega olema ja soojad riided ning tekid/fliisid kuluvad ka 30-kraadises Indias ikka igapäevaselt marjaks ära.

Meid oli selles esimeses vagunis miskine kolm paari valgeid – ja kõik olime paigutatud nende lühemate (vahekäiguga paralleelselt paiknevate) lavatsite peale järjest, mis andis meile (kui esimakordselt seda kogemust saavatele reisijatele) veidi turvatunnet juurde.

Huvitav oli vaadata, kuidas üle terve vaguni vajusid kohalikud vandid just nimelt nendesse, meie (kõikide valgete) vastas olevatesse, boksidesse kohale. Ikkagi selleks, et valgeid inimesi pikemalt vaadata. Aga sedasi käituvad nad seal kogu aeg ja igal pool. Vahest kohtades, kus on valgeid rohkem – Mumbai ja Goa ja selline kant, seal on asi veidi leebem. Kuid kohad, mis jäävad aina enam eemale turistide atraktsioonidest – on valge turist suurimaks atraktsiooniks ise.

Nii nagu Anni’ga taheti Taj Mahal’i juures pilti teha ja mitmel pool paluti lihtsalt katsuda (millest me keeldusime), nii käituvad nad pea igal pool. Samas saime hiljem teada, et kui hindu mees katsub võõrast naist ilma luba küsimata, siis ta ei austa teda ja peab teda võrdseks litsi/prostituudiga.

Üldse suhtutakse näiteks üksikusse või ka kahte üksi rändavasse valgesse naisesse kui lääne või vene litsi (sellise tähelepanekuga tulid välja meie sõbrad – kaks tüdrukut, kes liitusid meiega hiljem samal reisil).