Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin India teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Friday, November 03, 2006

Delhi 2.päev - omapäi Old Delhi's

Täna magasime siis selles odavamas 25USD toas. Selline tuba asub maja keskel, st. tal puudub aken. Õigemini aken on olemas aga see avaneb sisekoridori – seega seda väga avada ei soovi. Vähemalt me ei teinud seda esimesel ööl. Ja kõigest sellest tingituna oli meil ikka väga palav olla. Ventilaator küll pöörles lae all, aga see ei aidanud kahjuks eriti kaasa. Me tegime muidugi rumala liigutuse kah – pärast õhtust enese ja mõningate riiete pesemist jätsime vannitoa ukse praokile ja see tähendas seda, et kõik see niiskus mis sealt õhku tõusis hõljus meil toas ringi ning muutis hingamise veelgi raskemaks.

Anni ütles hommikul, et tal oli rahutu uni terve öö. Mul oli üldse und väga vähe. Seega väga välja puhanud me esimesest päevast just ei ole – pigem vastupidi.

Pärast hommikusööki lasime sellel valitsuse turismitöötajal meile homse varahommikuse (k0615) Agra rongi peale piletid ära osta. Kuna me sel hetkel veel ei teadnud kuidas see pileti ostmise süsteem töötab, siis tundus nii kõikse turvalisem – see muidugi tähendas ka kallist (370Rs/tk) piletihinda pluss teenustasu, mida nad võtsid 100Rs isiku kohta. Tagantjärele saime teada, et maksime ikka roppu hinda selle lühikese maa eest, aga eks reisi alguses tulevad need prohmakad ikka sisse – nii ju õpitaksegi.

Rongipiletid on Indias omaette süsteemiga. Esiteks, suur bürokraatia vabariik, nagu seda India on, käib kõik topelt või kolmekordselt vormistamisega. Kui soovid kindla peale kuskile rongile kohta saada ja seda paremasse klassi kui 2 klass, siis tasub vähemalt päev (mõnel pool ka pikemalt – nädal või nii näiteks) need piletid ette ära bronnida. India inimesed sõidavad väga palju rongidega ja vabu kohti eriti ei leidu – vähemalt madalamates klassides (2 klass ja sleeper klassis).

Pileti bronnimisel/ostmisel märgitakse ära ka pileti omaniku nimi, vanus ja sugu ning turistidel veel ka passi number ning vahest isegi nõutakse rahvust. Lisaks on vaja üles märkida kodune aadress (seda küll vaid pileti ostja isikul). Kui me uurisime milleks küll pileti omanike vanus ja sugu vajalik teadmine neile on siis ainuke vastus, mis nad oskasid meile anda oli see, et pileteid ei saa nii kellelegi teisele edasi anda – aga selle kartuse/hirmu sügavam sisu jäigi meile arusaamatuks.

Rongijaamad on Indias kui elu keskused – siin käib turistide ja ka kohalike klientide püüdmine nii rikshameestel kui hotelli värbajatel ja jumal teab kellel kõigel veel. Lisaks käib läbi rongijaamade alati pidev pakkide ja kottide (loe: meile arusaamatu kauba) transportimine. Olenemata sellest, mitu inimest on seltskonnas ja kui kaugele või lähedale minnakse, alati on igal hindul kaasas vähemalt üks suur, aga enamasti mitu suurt spordikotti/pakki/karpi/kasti. Mida nad seal aga tassivad – seda ei tea vist vana jumala vanaema kah mitte. Vähemalt me mõtlesime, et ju see annab nende SKP’le hoogu juurde :)

Niih – nüüd selle veidi etterutatud rongi teema juurest tagasi tänase päeva juurde. Tegime omapäi ja jala tiiru Old Delhi's – vat see oli vast karastustuli meile. Kondasime mööda pisikesi tänavaid, mis meenutasid oma kujult ja paigutuselt veidi Veneziat, ainult et nende vahel ei voolanud vesi vaid praht ja inimvood.

Nendel esimestel väikestel kõrvaltänavatel, kus viibisime ei kohanud me kordagi ühtegi valget inimest – neid lihtsalt ei satu sellistesse kohtadesse. Valged viiakse ikka tavaliselt taksode või rikshadega ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde (nagu päev varem meiegagi juhtus) ja tegelikku elu India pealinna vanas osas nad ei näegi.

Hiljem saime aru, et juba hea oli, et meil Delhi ja eriti see omapäi jalutuskäik nii reisi alguses ette juhtus. Mida päev edasi seda kergemaks ja vaiksemaks ja rahulikumaks läks. Karastustuli oli ikka väga korralik meie jaoks. - õppisime kiirelt Delhi liikluskeerises ellu jääma ning mitte ka maas vedeleva sita sisse astuma. Seda viimast on seal ikka kõvasti kohe.

Old Delhis jäi meile teepeale Kalan Majid (pisike helesinine moshee), taaskord Jama Majid (seekord käisime ka seal sees ära) ja Meena Bazaar (üks paljudest suurtest turgudest Delhis, mis konkreetselt asus otse Jama Majidi peavärava ees).

Jama Majidi saime siis sisse nii, et peitsime ühe kaamera seljakotti – õnnesk nad seda seekord ei kontrollinud ja teise võtsime näitlikult kätte, et oleks näga – meil on vaid üks kaamera kahe peale. Läks õnneks. Moshee on suur tõesti. Just oli läbi saanud päevane palvus – sel ajal turiste sisse ei lastud, ja terve moshee üks osa oli palvemattidega kaetud. Taaskord tuli käia palja jalu või siis tõmmata välisjalatsite otsa riidest katted – mida turistidel näha oli. Meie olime palja jalu – varbad said puhkust sandaalidest.

Õhtuks olid jalad käimisest ikka täitsa läbi. Jalutasime kuni Red Fort’ini välja, mille lähedal ostsime Annile ühe kohaliku rõivakomplekti (kauplesime 650Rs’i pealt 500Rs’i peale), mida ta saaks kanda kuna kaasa võetud pikad püksid kippusid juba katki minema – lihtsalt nii vanad ja kulunud. Mu enda teksad olid juba Eestis osaliselt katki, aga selle pärast ma neid kaasa võtsingi, et kui ka peaks täiesti katki rebenema siis võib pärast reisi südamerahus ära visata.

Einestasime taas hotelli katuserestoranis, kus tundub kogu see Delhi sigin ja sagin ja tuututamine nii kauge ja ebaoluline.

3 Comments:

Blogger Larko said...

Ehk seisneb rongipiletiomaniku soo ja vanuse fikseerimise sügavam mõte selles, et kui näiteks mina Anni soole ja vanusele vastava piletiga näpus rongi peale ilmun, siis on põhjust karta, et olen selle ebaausal teel, võib-olla isegi vargatööga kätte saanud?

11 December, 2006 19:57  
Blogger Indrek said...

jap. me ise oletasime kah midagi sarnast. aga kuskil seda me kirjas olevat ei leidnud nii et tõeline põhjus jääb saladuseks ikkagi.. :(

12 December, 2006 09:42  
Blogger Larko said...

Teine põhjus võiks muidugi selles seista, et miljardi inimese jaoks on lihtsalt rohkem bürokraatiat vaja kui pooleteist miljoni. :-)

12 December, 2006 16:05  

Post a Comment

<< Home