Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin India teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Thursday, November 02, 2006

Delhi 1.päev

k1000 – äratus. Ärkame oma kella peale, mitte ei põõna niikaua kui und on, sest hommikusöögilaud pidavat k1100 suletama ja me ei soovi mitte oma esimest päeva tühja kõhuga alustada.

Hommikusöök on 3USD/inimene. Laseme selle oma toa arvele lisada.

Hommikusöögiks pakuti selles nn. turistide inkupaatoris (akna taga möllav India suurlinna melu ja sees vaikselt omaette süüa nohistavad valged inimesed) nii puuvilju, munaputru, röstsaia kui ka müslit piimaga. Kõrvale muidugi erinevaid mahlasid, kohvi ja teed (nii kohalikku piimasegust kui ka klassikalist musta teed).

Pugisime kõhud kõike head ja paremat täis. Eriti meeldis meile kausike, kus olid granaatõunad lahti lahatud ja võis neid punaseid mahlaseid pallikesi suisa lusikaga suust sisse kallata :).

Vaevalt saime söögitoast välja kui meid haaras rajalt maha miski prillidega tüsedam vend, väitis end goverment turist agent olevat, ja hakkas kohe uurima ja puurima, et mis me Indias teeme, kuhu plaan minna ja mida näha ning kaua me seal olla kavatseme.

Alguses olime nagu värsked turist ikka pahviks löödud ja vuristasime talle kõik kenasti ette, aga siis kui ta meile blanketi nina ette viskas ja ütles, et kirjutage aga alla – võttis see meid veidi mõtlema ja alguses palusime viisakalt mõtlemisaega veel ning tema pakutud 14-päevane pakett koos goverment taksoga mööda Rajastani ringi kimada 700-800USD eest (millele oleks lisandunud veel ööbimistasud nende pakutavates hotellides ning toit) sai meil siiski kõrvale lükatud (hiljem tõdesime, et see oli igatima õige otsus).

Üks hea üllatus aga tabas meid esimesel päeval ikka ka. Kallima esimese öö toa hinna juurde kuulus päev otsa goverment taksoga ringkäik Delhis.

Taksodeks, ja ka muudeks riigiasutuste masinateks, kasutatakse Indias kohalikku masniat HB Ambassador. See näeb välja nagu vana 60’nendate stiilis Bobeda või midagi sarnast. Aga neid toodetakse sellistena tänapäeval ja väga palju. Lennuvägedel oli see masin helesinist värvi, taksodeks ja muudeks kasutati valget versiooni. Muid värve silma ei hakanud.

Taksojuhiks saime me nepaallase Thapa – kes erinevalt hindudest oli palju ausama olemise ja jutuga ning ühtlasi ka väga abivalmis täiesti tasuta (noh tal oli muidugi ju sõit niiehknaa kinni makstud) meid päev otsa ringi sõidutama ja lisainfot iga vaatamisväärsuse sissepääsude kohta jagama.

Esmalt suundusime külastama Red Fort’i, mille esisel tänavateristmikul saime me esimesed suurlinna päevase liikluskeerise kogemused ning nägime kuidas seal parkimissüsteem töötab. Nimelt masinad parkisid mitte ühes (nagu Eestis) ega kahes (nagu Lõuna-Euroopas) rivis, vaid suisa 4-5 rivis. Ja kõik kes masinat sinna parkida tahtis andis lisaks parkimistasule ka masina võtme kohalikule asjakorraldajale, kes siis, kas ise või keegi käsilane, manööverdas ja liigutas sealseid masinaid kui näiteks kõikse viimases rivis olev auto soovis väljuda. See oli suisa vaatemäng omaette.

Red Fort ise oli suur ja võimas erinevate (nii stiili kui ajastu poolest) ehitiste kompleks, mida siis ümbritses suur kindluse müür koos päris ehtsate relvadega varustatud sõduritest valvuritega väravas liivakottide varjus. Sõdureid oli näha kõikide tähtsamate asutuste juures ning lisaks kõikides raudtee- ja muudes jaamades ning rongides – seda selleks, et tagada turvalisus terrorismi ja vandaalide hirmus. Nii vähemalt rääkis meile Thapa.

Lisaks saime kiire ekskursiooni (läbi autoakna) kohalikust ‘kadaka turust’, kus müüdi kõike, mis suvalise liikumisvahendi külge saab ühendada/riputada/kruvida/kleepida. Ja seda kõike India ühe suurima (kui just mitte kõikse suurema) moshee – Jama Majid - vahetus läheduses.

Jama Majidi me siiski ei külastanud, kuna meile tundus, et on eriti tobe kui piletit sissepääsuks küll pole turistidele, aga iga kaasa võetav kaamera (kas sa siis sellega pilti teed või ei) läheb maksma 250Rs’i. Ja kuna me tol hetkel veel väga täpselt ei teadnud, mis asjandusega meil tegemist on - me selle moshee sisehoovi külastusest loobusime.

Thapa juhitav valge Ambassador viis meid nüüd Delhi kaugemate vaatamisväärsuste juurde. Kiire ja lühike peatus India Gate (püstitatud 90 000 I Maailmasõjas hukkunud India sõdurile) juures, mis sarnaneb suvalise teise võiduväravaga a’la Arc de Triomphe Parisis. Läbi masinaakna pilguheit presidendi paleele, parlamendi hoonele ja muudele kaunitele riigiasutustele.

Qutub Minar üllatas meid väga positiivselt. 72m kõrgune nikerdustega ja väga kaunis torn koos müstilise roostetamatu vana raudsamba (Iron pillar) ning iidsete varemetega olid tõesti vaatamist väärt ja me väga tänulikud Thapale, et ta meid ikka siia välja vedas. Kahjuks hakkas juba hämarduma ja meil oli teepeal veel üks sihtpunkt külastamist ootamas – nii me seal väga pikalt olla ei saanud.

Viimaseks külastuskohaks oli vastukaaluks vanale vanale Qutub Minarile eelmise sajandi esimeses pooles valminud Lakshmi Narayan Temple (a'ka Birla Temple), mis oli täis elujõus ja just oli algamas seal kas õhtune palvus või mõni muu riitus, igatahes külalisi oli seal palju. Kõik käisid seal palja jalu, nagu Indias ikka püha kohta külastada kombeks. Pilti sees teha ei lastud – mis on iseenesest kahju, sest see oli tõesti ülikaunis seal kõik. Samas kuna oli juba hämardumas, siis ega ilma välguta midagi asjalikku poleks pildile saanud kah. Nii et ehk oligi parem :)

Suundudes tagasi hotelli poole kuulasime koos Thapaga autoraadiost cricket’i (mis on Indias enam kui rahvussport) võistluste ülekannet ja elasime masina tagaistmel kaasa nii mängule kui ka Thapale autoroolis – sest liiklus on siin ikka ülimetsik. Foorituled töötavad ühel ristmikul kümnest ja neistki suuremat osa ei panda tähele. Ainus viis manöövrite sooritamiseks on käega aknast viipamine (suunatulesid ja peegleid pole pea et kellelgi). Signaalitamine kipub kõrvakuulmist ära võtma ja peavalu tekitama – aga siin on see kombeks, et igaüks peab ise vaatama, et teda märgataks.

Hotelli tagasijõudnuna ja üliväsinuna nii paljudest emotsioonidest, kultuuri erinevusest kui ka ajavahest (Eestiga ajavahe 3,5h) tunneme endilt langevat vahepeal tekkinud reisialguse depressiooni – paaniline asjade valvamine ja soov kõigest pilti teha.

Hotelli katuserestoranis laseme toitudel hea maitsta ja vaatame päeval tehtud pilte ning kirjutame üles esimesi muljeid.

Päev läks siiski korda :) ja see on peamine.

1 Comments:

Anonymous Valdek said...

See "müstilise roostetamatu vana raudsammas (Iron pillar)" on keemiliselt nii puhtast rauast (mingi 99,999...% umbes), mida tänapäeva teadus pole suutnud ka laboritingimustes saavutada. Sellepärast ta ei roostetagi, roostevaba terasega pole seal grammi jagu ka pistmist

05 January, 2007 18:21  

Post a Comment

<< Home