Varanasi (Gangese ääres)
k1130 – lõpuks ometi Varanasis
k1230 – pärast rikshameest, kes meid karup***e viis, jõudsime siiski lõpuks oma soovitud hotelli - Alka - juurde, mis asus Ganges'e jõe kaldal. See hotell oli pärast Delhi oma ainuke, millele ma üle interneti bronni olin teinud.
Täitsa juba naljakas oli, et tulid aga kohale ja tuba oligi ootamas, ei pidanud enam kauplema ega midagi :) Saime kohe võtmed kätte ja võisime end pärast poolepäevast rongis viibimist rahus ja vaikuses puhtaks pesta ning ilusa kauni vaatega kõrgel Gangese kaldapealsel einet võtta.
Pärast seda suundusime, nagu meil ikka kombeks - fotokotid üle õla ja LP raamat näpuotsas, linna avastama. Siinsed väikesed ja kitsad tänavad (mis just jõe lähistel asuvates linnaosades on) meenutavad mulle igati Venezia't – vaid räpasus on palju suurem ja puuduvad kanalid.
Üldiselt on siin linnas reostatus vaat et kõikse suurem, mis me senini näinud oleme. Vette visatakse ja lastakse kõike, mis elutegevusest üle jääb – isegi ühe suure ahvi laipa õnnestus meil vees näha kõige muus sodi vahel. Aga sellele vaatamata on siin palju turiste – ikkagi hindude üks pühadest linnadest!
Õhtu hakul jalutasime teisele poole, kus toimus siis laipade põletamine. Keegi tähtis tegelane oli just suure leegiga põlema pandud. Hiljem saime teada, mida suurem lõke ja rohkem puid – seda rikkam ja tähtsam tegelane. Vaesemad põletatakse ära väga väheste puudega ja needki on paljudel juhtudel mitte nende endi raha eest soetatud vaid annetustest saadud raha eest kinni makstud.
Enne põletamist mässitakse laibad suurde riidetükki, kaunistatakse pühade lilledega, kastetakse viimast korda pühasse jõkke Gangesesse ja lastakse siis viimast korda päikese käes peesitada ning ära kuivada. Pärast seda lähevad nad tuleroaks.
Põletamisriitust pildistada ei tohtinud – või vähemalt me ei pakkunud piisavalt palju pappi selle eest, sest üldiselt kehtib indias reegel – kõik on keealtud, kuni sa pole piisavalt palju maksnud.
Teisel pool meie hotelli, suurima ghat’i (suurte astmetega trepp, mis viib alla jõeni) Dasaswamedh Ghat juures, mis on vist kõikse populaarsem koht selles linnas, toimus õhtul miskit sorti päikesejumala või mõne muu valgusega seotud tegelase kummardamine ja riitus. Mida siis olid vaatama tulnud nii kohalikud, kui ka valged inimesed ja kõik see võeti videosse ning hiljem sai seda sama videot kohe ka CD või DVD peal osta (kahtlustan, et müüdi siiski mõne sarnase, kuid varasema riituse videot).
Kõva valguse ja muusika show oli ta igatahes küll!
k1230 – pärast rikshameest, kes meid karup***e viis, jõudsime siiski lõpuks oma soovitud hotelli - Alka - juurde, mis asus Ganges'e jõe kaldal. See hotell oli pärast Delhi oma ainuke, millele ma üle interneti bronni olin teinud.
Täitsa juba naljakas oli, et tulid aga kohale ja tuba oligi ootamas, ei pidanud enam kauplema ega midagi :) Saime kohe võtmed kätte ja võisime end pärast poolepäevast rongis viibimist rahus ja vaikuses puhtaks pesta ning ilusa kauni vaatega kõrgel Gangese kaldapealsel einet võtta.
Pärast seda suundusime, nagu meil ikka kombeks - fotokotid üle õla ja LP raamat näpuotsas, linna avastama. Siinsed väikesed ja kitsad tänavad (mis just jõe lähistel asuvates linnaosades on) meenutavad mulle igati Venezia't – vaid räpasus on palju suurem ja puuduvad kanalid.
Üldiselt on siin linnas reostatus vaat et kõikse suurem, mis me senini näinud oleme. Vette visatakse ja lastakse kõike, mis elutegevusest üle jääb – isegi ühe suure ahvi laipa õnnestus meil vees näha kõige muus sodi vahel. Aga sellele vaatamata on siin palju turiste – ikkagi hindude üks pühadest linnadest!
Õhtu hakul jalutasime teisele poole, kus toimus siis laipade põletamine. Keegi tähtis tegelane oli just suure leegiga põlema pandud. Hiljem saime teada, mida suurem lõke ja rohkem puid – seda rikkam ja tähtsam tegelane. Vaesemad põletatakse ära väga väheste puudega ja needki on paljudel juhtudel mitte nende endi raha eest soetatud vaid annetustest saadud raha eest kinni makstud.
Enne põletamist mässitakse laibad suurde riidetükki, kaunistatakse pühade lilledega, kastetakse viimast korda pühasse jõkke Gangesesse ja lastakse siis viimast korda päikese käes peesitada ning ära kuivada. Pärast seda lähevad nad tuleroaks.
Põletamisriitust pildistada ei tohtinud – või vähemalt me ei pakkunud piisavalt palju pappi selle eest, sest üldiselt kehtib indias reegel – kõik on keealtud, kuni sa pole piisavalt palju maksnud.
Teisel pool meie hotelli, suurima ghat’i (suurte astmetega trepp, mis viib alla jõeni) Dasaswamedh Ghat juures, mis on vist kõikse populaarsem koht selles linnas, toimus õhtul miskit sorti päikesejumala või mõne muu valgusega seotud tegelase kummardamine ja riitus. Mida siis olid vaatama tulnud nii kohalikud, kui ka valged inimesed ja kõik see võeti videosse ning hiljem sai seda sama videot kohe ka CD või DVD peal osta (kahtlustan, et müüdi siiski mõne sarnase, kuid varasema riituse videot).
Kõva valguse ja muusika show oli ta igatahes küll!
RSS (2.0)
2 Comments:
>>Põletamisriitust pildistada ei tohtinud – või vähemalt me ei pakkunud piisavalt palju pappi selle eest<<
Ma pildistasin ja ka filmisin salaja, hõlma alt. Ei maksnud. Tagajärg oli see, et ühel hetkel jooksis üks politseinik kisades minu poole pikk kepp löögivalmis üles tõstetud ja tahtis äsada (sealseid politseinikke ei näinud kunagi muu relva, kui kepiga). Märkasin ja hüppasin napilt eest ära ning üritasin fotokotiga vastu virutada. Siis taltus.
Aga paistis, et vangla on möödapääsmatu. Ja Fotokas ning kaamera pööratakse riigituludesse koos valgus- ja magnetväljatundlike materjalidega.
Arutasime asja, tuli välja, et 200 ruupia eest saaksin kaamerad säilitada, kuid filmid ja videokasseti pean loovutama, kadunukese hing ei saa rahu, kui ta kloon kuskil maailmapeal ringi sebib.
Arutasime veel ja jõudsime kokkuleppele, et 300 rupi eest jäävad nii kadunuke kui ka peielised rahule, kuid see 300 tuli jagada surma ootavate kerjuste vahel, kes sealsamas oma viimset päeva ootasid, lootes saada selleks ajaks nii palju pappi kokku, et jaksaksid enda põletamiseks vajaliku hunniku puid osta.
Saalomonlik otsus mu arust. Sain muidugi ka aru, et käitusin ebaviisakalt.
Mina olin rahul, politseinik oli rahul, kadunukese hing rahul ja ka vaesed ning õnnetud surijad rahul.
Ma küll imestasin endamisi, et miks politseinik endale miskit ei võtnud, oli tõesti aumees või? Või sai kerjustelt hiljem pearaha?
Kathmandus Pashupatinath'i templis, mida v6ib Nepaali Varanasiks pidada, 8eldi, et pildistamine pole probleemiks. Ning pildistajaid jagus.
Ghate oli Kathmandus mujalgi, ning selline piinlik lugu juhtus, et vqtsin parajasti j6e 22rest leitud v2ikese templi ees imepoose sisse, et mingit nikerdust vqimalikult h2sti kaadrisse saada, kui valgesse riietatud hindu m88da astus, haokubu k2es, ning mind korraks altkulmu pqrnitses. Siis sain aru, kuhu sattunud olen.. p2ris halb tunne oli. Kui olin mqne sammu edasi astunud, n2gin nurga tagant, kqigest paari meetri kauguselt ka pooleldi pqlenud kallis kadunukene n2htavale. Selline ootamatu kohtumine siis.
Post a Comment
<< Home