Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin India teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Wednesday, November 08, 2006

Mahoba – Khajuraho (templite linn)

k0400 – kaupleme rikshat, kes meid siis sinna müstlisse bussijaama ära peaks viima. Kahjuks ei olnud selle linna/asula kohta LP’s kah ühtegi kaarti – nii me ei teadnud kus ja kuidas ja kuhu suunas see bussijaam jääma peab.

Rikshamees alla 40Rs’i ei lase – no mis seal siis ikka, ega see veidi üle 10EEKi raha ju meid ei tapa kah :), peaasi et ta meid ikka õigesse kohta viib. Jätan sõites meelde kus kohast me kuhu pöörasime, et vajadusel mäletaks tagasiteed rongijaama.

Pärast päris pikka kimamist mööda pimedaid külakolka teid jõuame kuskile veidi rohkem rahvastatud punkti – jah tõesti siin on busse küll. Hiljem saime muidugi teada, et tegu ei ole mitte soovitud ‘Privat Bus station’iga, kuhu me tal viia palusime, vaid hoopis ‘Goverment Bus station’.

Kohalejõudnuna uurisime kohe, et milline buss ja kus kohast täpselt siin Khajurahosse sõidab ja kas üldse sõidab – siis vastuseks noogutasid meile sealsed vanad pead ja seletasid midagi omas keeles. Mis seal siis ikka – pidime ootama kuni k0600, mil väidetavalt see buss väljuma pidi.

Kuskil 30min enne k0600 hakkasime siis täpsemalt uurima, et milline see buss siis on mis Khajuraho'sse läeb – ning siis selgus, et me oleme vales bus station’is. Õnneks ujus kui maa alt välja miskine noormees, selline ärikas-tüüpi vant, kes meid siis kohe kiirelt jutule võttis ja ümber nurga miskise kangialse alt läbi juhatama hakkas. Õnneks teisel pool paistis miskine tänav olevat – kus oli isegi tänavavalgustust, nii me siis pärast mõningast kõhklust siiski läksime kaasa.

Selle tänava otsas ollagi see õige koht – õnneks vahemaa oli vaid miskine 250m, nii et tagasi oleks kiirelt saanud kui vaja oleks olnud. Kohalejõudnuna seletas ta sealsetele vantidele midagi ja siis küsimuse peale, et palju pilet Khajurahosse maksab saime teada, et 70Rs’i. Küsisime, et kahe peale jah? Aga tema vasta, et ikka ühele on nii palju.

No selge, taas tahavad nad meid siin topelt koorida. Ja pealegi ei olnud antud bussil ega ka kuskil mujal mitte vähimatki märki, mis oleks arusaadavas keeles öelnud kuhu see buss läeb. Eks see ‘Privat Bus station’ nägi välja kah imelik: suvalise külatee servas oli tavaline putkamajanduse putkad ja nende ees ta seal siis ootas oma väljumisaega.

Noor ärikas, kes meile giidiks oli, nähes, et me siiski seda tema öeldud 70Rs’i inimese kohta välja käia ei taha ja nõuame ikka (rongijaamast saadud info põhjal) 30Rs’ist piletit, tõmbas selle peale siva uttu koos oma sõpradega ja nii me jäimegi sinna keeleoskamatute juurde passima ning mõtlema, mis nüüd edasi.

Keegi asjapulk tuli siis ligi ja uuris, et kas tahame Khajurahosse – mille peale me vastasime jaatavalt, ja siis ta viipas, et see buss ikka läeb ning tõstis ühe putka all maas olnud bussiistme pehme katte buss ning näitas seda kohta meile. No mis seal siis ikka – võtsime südame rindu ja istusimegi bussi, tulgu mis tuleb. Piletihinnas saime 40Rs’i inimese pealt kokkuleppele – hea seegi.

Kuskil k0600 ajal hakkaski buss liikuma – rahvast pungil täis. Meil vähemalt olid istekohad, mõnedel polnud sedagi. India bussides (ja ka rongides) on muidugi need istekohad nii kitsad, et seal kus on mõeldud koht kahele mahub 1,5 inimest isutma ja seal kus on kohti kolmele on paras ruum tehelikult kahe jaoks. Nii et see oma istumine seal ei olnud teab mis mugavus – aga jalgu sai puhata.

Nii kui päike paistma hakkas jälgisime tema asukohta meie liikumise suhtes, et aru saada, kas me vähemalt liigume lõunasse, kuhu vaja oli – liikusime küll. Pärast paaritunnist sõitu jõudsime läbi kolkakülade ja metsa/põlluvaheteede esimesse suuremasse asumisse, mille nime ma mõnelt majaseintel olnud reklaamilt ära tabasin (enamuses on siin kõik hindi kirjas aga vahest võib kohata mõnel poel/asutusel ka ingliskeelset tekst ja aadressi) – Chatarpur. See oli kaardi peal märgitud koht ja meie jaoks täitsa õigel teel – see lasi meil veidi kergemini hingata kohe.

k0930 – lõpuks ometi Khajurahos, sellest andsid märku bussi aknast näha olevad kaunid templid.

Hüppasime esimeses peatuses maha. Selgus, et see oli natuke enne bussijaama, kus tavaliselt maha astutakse. Meie õnn! – see tähendas seda, et saime rahus ja vaikuses kaarti vaadata ning uurida kuhu minema hakata ja mida teha. Tavaliselt õiges kohas maha minnes kargab kohe nagu kärbse parv kohalikke tüüpe ligi, kes kõik erinevaid asju ja teenuseid pakkuma kohe hakkavad. Ei anta aega mõtelda ega hinge tõmmatagi.

Mõne hetke möödudes lähenes üks noormees (10-12 aasta vanune) jalgrattal ja tundis meie vastu huvi. Valdas teine väga head inglise keelt ja vuristas meile lühikese jutu sees ette kõik olulise info, mis hiljem selgu oli ka väga tõene. Niisama küla info sekka tuli ka näiteks teave Jhansi'sse sõitvate busside aegade ja hindade kohta. Sedagi mainis, milline buss on kõikse kiirem ja parem ja palju ta maksab (100Rs/inimene). Juhatas meid algses bussijaama (meie enda soovil) ja sealt saadud kinnitava info põhjal otsustasime, et järgmisel päeval lähemegi selle kiire bussiga k11:15 Jhansi'sse.

Hotelliga läks kah hästi. Kuna Khajurahosse tulevad turistid tihti, siis enamasti ei raatsi keegi sellist kammajaad läbi teha nagu meie ja ka Jhansist bussiga siia sõit on paras tüli, kui võrrelda alternatiiv varianti – lennuk. Nimelt käib päris tihe sõelumine üle küla – erinevate lennukompaniide õhusõidukid tõusid ja maandusid pea iga natukese aja tagant Khajuraho lennuväljal.

Ja nii ongi, et hommikul tulevad turistid siia ja õhta lendavad tagasi, ning kohapeal ööbimas väga kedagi ei ole. Hotelle on siin aga jalaga segada. Võtsime esimese varem raamatust välja otsitud öömaja – Lakeside – sihikule. Teel sinna tulid mitmed teiste hotellide esindajad/värbajad meid moosima nende asutusse sisse astuma – keeldusime viisakalt.

Lakeside kohale jõudnuna pakuti esmalt meile loomulikult kõikse kallimat (950Rs) tuba – vaatega väikesele sopajärvele, mis asus puu varjus teispool teed. Meie rõhusime odavamatele hindadele. Pakutud 350Rs’ise toa kauplesime 250Rs’i peale ning kolisime sisse. Eelnevatele kogemustele tuginedes otsustasime kohe kokkulepitud toa hinna ära tasuda, et hiljem midagi ei muutuks ja nõudsime makstud summa eest ka kohe tshekki.

Sõime kohalikus restoranis, kus me olime ainukesed inimesed sel hetkel (ja võib-olla terves hotellis), kõhud täis, rentisime kummalegi jalgratta (30Rs/ratas päevas) millega võiks selles pisikeses külas ringi kimada ja erinevates kohtades paiknevaid templeid vaatamas käia – rikshasid siin pole küll mõtet rentida, vahemaad on nii väikesed.

Alustasime suurimast ja kuulsaimast templite grupist Western Group, mis ainukesena on tasuline (250Rs/inimene). Tõeliselt kaunis koht. Tegu on UNESCO kaitse all oleva mälesitsega ja tänu sellelel on ta ka kauniks pargiks ümber tehtud. Varem kindlasti paiknesid sealsed templid, nagu kombeks suvaliselt linnapildis majade vahel laiali.

Ostsime mitu vett kaasa, pistsime Mõmmi kotti ning jalutasime paljajalu mööda templeid ja nende vahelisi pargiteid hea mitu tundi. Pilte sai kõvasti tehtud! Aga oli ka mida pildistada – kaunid vaated igal pool kuhu aga pöörad. Lisaks muidugi siinsete templite erootikarikkad skulptuurid.

Õhtu eel sõitsime veel teisigi templeid vaatama, mis jäid veidi eemale Khajuraho küla taha. Sinna teel olles saime taas meie noore giidiga kokku, kes lisaks templite juurde juhatamisele meile ka Khajuraho külaelu tutvustas. Esimene inimene, kes tulles meile appi/giidiks, ei küsi selle eest raha – see üllatas meid nii positiivselt, et me ise pakkusime talle 10Rs’i.

Päev on olnud palavam ja selgem/päikselisem (vähem sudune) kui eelmised ja seda annab kohe ka tunda tarbitud vee koguses – kui varem saime pudeliga kahe peale ikka pool päeva hakkama, siis täna kulus pudel inimese peale sama aja jooksul.

Õhtusööki läksime ühte euroopalikku restorani sööma – ammu polnud midagi peale kohaliku india köögi maitsnud ja pealegi meie enda hotelli restoran polnud just kõikse parem india köögi näide. Nii me siis lasime praekanal, prae munal ja friikartulitel hea maitsta. Hiljem küll mõlemal veidi kõhud jupsisivad – ei tea kas pole enam harjunud lääne toiduga? või siis polnud kana/muna korralikult läbi küpsetatud? Õnneks ei kestnud see kõhu jama meil kaua – hommikuks sai korda.

Ahjaa – nägime siin ka ühte kaamelit, kes vist tuli tagasi oma päevatöölt – turistide tassimiselt.

3 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Väike kommentaar kohalikega suhtlemiseks. Valdavalt küsivad kõik (olgu kaupmees või muiud "lahke" teenäitaja, rikšavana) esimese asjana kohe, et kusmaalt pärit oled ja mis su nimi on. Selgines, et päritolumaa kohta tunnevad nad huvi sellepärast, et teada saada, kui kõrget hinda tasub hakatuseks pakkuda. Et kuna hispaanlased on kõvad kauplejad, siis nad kauplevad niikuinii poole hinnast alla - tuleb kõrgemalt alustada, ameeriklased on muidu rikkad, aga laisad. st küsitakse kõrgemat hinda, aga nood niikuinii ei kauple. Eesti kohta ei oska nad loomulikul tmidagi arvata, aga me väga oma päritolumaaga ei kaubelnud - võtsime, mida nad pakkusid. tihti olime austerlased (kõlab sarnaselt), tihti pakuti rootslasteks või inglasteks (kuna nood võrdlemisi ihnsad tundusid, olime heal meelel Johm ja Mary). Aga üldiselt leppisid kohalikud ka sellega, et me marsilt olime. ja kui vanad ja kerjava dlapsed liiga tüütuks muutusid, sisi väljendiga - go to school - sai enamik aru, et aitab küll...o)
Anni

18 December, 2006 14:00  
Blogger Indrek said...

Johm = John ;)

18 December, 2006 14:52  
Anonymous Anonymous said...

Ma ei tea mis praegu seal veloriksha maksis, kuid 98-ndal küsis vend mult bussijaamas 60 rupsi ja lubas vedada mind kõigi 4 templigrupi (vist oli neid 4) juurde selle eest.
See nii odav sihukese ropu töö eest, päev otsa põrgukuumuses vändata, laisk sahib seljas, et ma jäin kohe nõusse.
Esimese päevaga jõudsin aint 3 gruppi templeid läbi tudeerida ja üles pildistada.
Muuseas vahepeal aitasin tal veel 2 korral rikshat mäest üles lükata, kooles ära vaeseke, oli veel kribalam mees, kui ma ise. Umbes ka üle 30 või nii.
Leppisime siis kokku, et hommikul ootab mind hotelli ees ja sõidame 4-nda templipundi juurde.
Kuked raisad aga äratasid mind enne koitu üles ja mõtlesein, et tühja kah, maast lahti, lähen jala ja saan veel häid pilte koiduvärvides teha.
Kui templiaiast tagasi tänavale tulin, ootas vana mind nagu 5 kopikat värava ees ja küsis oma töötasu.
Oli mõnus ja lahke mees, rääkis palju endast, teadis templitest suht palju, sõbralik ja südamlik vend, üksik, ei vanemaid ega naist- lapsi polnud, midagi polnud vennal peale riksha ja aukliku teki, elas ja ööbis bussijaama juures rikshas.
Andsin vennale siis 100 rupsi. Vend vaatas pikalt mulle otsa, siis raha, siis jälle mind. Ütlesin, et see kõik talle. Ta hakkas nutma! Tahtis mu jalgu suudelda.
Krt, mul läksid ka silmad märjaks. Miks küll häid inimesi sellise eluga karistatakse.

05 January, 2007 19:11  

Post a Comment

<< Home