Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin India teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Monday, November 27, 2006

Goa Airport – Delhi (omapäi seigeldes läbi Delhi)

k0400 – täitsa uskumatu! Nagu kellavärk avati terminali uksed ja pärast pisikest kontrolli (et meil ikka on peatselt väljuvale lennule pilet ja me mitte niisama ei proovi terminali pinkide peale magama minna) lasti meid püssimehe poolt kenasti sisse.

Keerasin käsipuudega pinkidele niiviisi kerra, et kuidagigi tukkuda veidi saaks – sain kah. Anni tegi must paar pilti kah, paras koom on neid nüüd vaadata ;)

Kuna olime nii vara kohal siis saime ka kõik paberimajandused ja pagasi kontrolid varakult tehtud ning ei pidanud sarnaselt eelmisele korrale, kui me Jodhpur’is viimasel hetkel läbi turvakontrolli tormasime.

k0730 – jalutame tõusva päikese saatel soojas hommikuses õhus mööda Goa lennuvälja meie lennuki poole. Kuskil 3h ja 1600km hiljem astusime juba jahedasse ja India suurlinnadele omase lõhnaga sudusesse Dehli hommikusse. Kuna tegu oli kohaliku lennuga, siis maandusime alguses lennuvälja teises otsas, kus asus Domestic Airport. Õues oli +9kraadi sooja (hiljem kohalikest lehtedest lugedes, selgus, et tegu oli selle aasta kõikse jahedama ilmaga Dehli's) – nagu varasügisene ilm Eestis ;)

Pesime hambad puhtaks (sest polnud ju veel jõudnud seda teha) ja uurisime siva välja, et domestic ja international lennuvälja osade vahel kimab lennuvälja sisene lennuk – mis meid tasuta teise otsa ära viskab. Selleks pidi kah end identifitseerima nii passi kui ka olemasoleva väljuva lennu piletiga ning kuskil 20mi hiljem vuraski buss meil ukse ette ja me leidsime endid mõne minuti pärast juba õige lennujaama ukse taga.

Seal aga selgus tõsiasi, et lennujaama lastakse sisse alles 3h enne lennu väljumist, st meil tuli oma 9h veel oodata sest meie lend väljus kuskil k2300-2330 ajal.

Ka terminali vastas olev ooteruum ‘passanger lounge’ oli täitsa olemas, aga sinnagi sai sisse pileti alusel ja alles 5h enne lennu väljumist. Jah sai ka 30Rs’i eest pileti osta, kui varem tahad sisse pääseda, aga selle piletiga sai lisaks vaid 3h (meil aga oli vaja 9h oodata).

Nii siis otsustasime esmalt veidi keha kinnitada ja suundusime ühte ‘passanger lounge’ kõrval olevasse 24h bar-restoran’i sööma. Toitu just kiita ei saa, aga kõhtu täitis küll.

Edasi otsustasime, et kuna tüdrukud (Katrin ja Triin) linna enam ei viitsi minna vaid parem puhkavad siin ja ootavad lendu, et jätame ka enda suured seljakotid nende valve alla ning läheme linna – hotelli järgi enda talveasjadele.

Kuna meie esimene sõit Delhi’s suunal lennujaam-hotell oli toimunud k0300 öösel ja meil olid kaasas vaid USD, siis küsitud 300Rs’i eest maksime tookord 10USD’d (mis tegelikult on kuskil 440Rs’i väärt). Nüüd aga – kogenumad ja paremate kauplemisoskustega otsustasime hinna alla 300Rs’i kaubelda. Kahjuks väga palju rikshasid siin ringi ei vuranud, ja need vähesed keda nägime ei tahtnud isegi sellist diili, et oleks meid edasi tagasi sõidutanud 500Rs’i eest, seega otsustasime minna alumisele korrusele, kust väljuvad linnaliini bussid.

Saime teada, et miski buss, mis pidi tulema täistunni ajal maksab 50Rs’i ja sõidab New Delhi Railway Station’isse nagu meil just vaja oligi, sest hotell oli meil ju seal samas kõrval. Muidugi ei tulnud buss täpselt vaid alles miski tunni möödudes – aga kuna meil kiiret kuskile polnud, siis võtsime asja rahulikult ja jälgisime kuidas kohalikud meid jälgivad ;) eriti aga Annit. Õnneks me nägime pärast kuuajast reisi India's ja sellises jahedas hommikus parajate kadjakatena välja, et ega need kohalikud meid väga kaua ei viitsinud seirata.

Enne bussi saabumist nägime veel kuida käib kohalike tõupullide transport – õigemini tagaajamine, sest üks selline hiigelsuur tegelane (sellist me polnud siin enne näinud) oli kuidagi vabadusse pääsenud ja kappas mööda lennujaama esist liiklust ringi. Mehed olid talle juba kuidagi sure ja pika köie ümber pea suutnud visata, aga see ajas härja veel enam vihale. Nii see juhtuski, et need kolm mees seal nööri otsas lasid nööri lõpuks lahti – kui härg nende suunas hirmsa kiirusega ajama pani – ning suur isane lasi masinate vahel tagumisi jalgu üles loopides tuhat nelja Delhi kesklinna poole ajama.

Hiljem nägime, et inimesed olid ta siiski kuidagi suutnud kätte saada ning masinasse pista. Sellega aga show ei lõppenud. Mõni hetk hiljem tuli sealt samas nurga tagant, kuhu masin nende veistega oli suundunud üks väiksem (aga siiski parajalt suur) emane ja kappas omapäi mööda teed ringi. Tema kinnipüüdmine sujus aga paremini ja kiiremini. Rahvas oli aga mõnisalt ärvil kogu sellest värgist ;)

Buss lõpuks saabuski ja maksime kenasti 50Rs’i/inimese kohta (mis muideks oli sellel bussil ka kenasti suurte punaste tähtedega esiakna peale märgitud) ning mõne aja päras olimegi juba New Delhi raudteejaama's kohal. Nüüd tundsime endid siin juba nagu kodus ;), sest koht oli tuttav ja kogemusi kah rohkem kohalikega suhtlemisel ja pealegi, meil puudusid turistidele omased suured seljakotid (mille olime lennujaama jätnud tüdrukute valvata) – seega ei äratanud me laisemale silmale erilist tähelepanu.

Kappasime kindel siht silme ees üle raudteede viivate jalakäijate sildade ning olimegi mõne minuti pärast juba oma esimeses hotellis kohal. To turismiministeeriumi vanake teretas meid kahtlasel pilgul – sest mei ei olnud ju tema pakutud paketti võtnud ja ju ta arvas, et ega me oma enda valitud reisiga rahul ei ole, aga meie nägudest säras vaid ülim rahulolu ja enesekindlus. Muidugi meie riietus oli võrreldes esimese visiidiga siia sootuks hullemas seisus – aga see ei häirinud meid põrmugi.

Saime oma pakihoidu jäetud asjad kenasti kätte – kõik oli alles ja terved. Kuna me teadsime, et siinne katuserestoran pakub head toitu, siis läksime ja võtsime siva viimase piduliku eine ning kiikasime üle suddu vajuva Delhi veel viimast korda härdusega südames :)

Lennujaama tagasi plaanisime minna sama bussiga, millega tulime. Aga oh häda – me unustasime vaadata, mis oli selle bussi number. Seega läksime sinna, kus ta meid maha pani – seal asus kohe päris bussijaama moodi moodustis - ja uurisime rahva käest, mis buss ja kuna International lennujaama läheb, sest kuskil miskeid graafikuid väljas küll ei olnud. Vastuseid oli seinast seina: kes väitis, et kohe kohe tuleb; kes aga et ei siit ei lähe miskit bussi lennujaama.

Nii võtsime, pärast mõningast ootamist, nõu kuulda ühelt noormehelt, kes oli ise kah meie küsimise peale veidi kohalike käest maad uurinud ja soovitas liikuda suure ristmikuni, mis selle tänava otsas paistis.

PS. Selleks ajaks olime teada saanud juba vähemalt 5-6 erinevat bussi numbrit, mis peaks meid lennujaama viima, kuigi kõik väitsid, et ainult üks liin siit sinna sõitmas ongi ;) - lahe mis?

Nii me siis võtsime jalad kõhu alt välja ja kappasime veidi eemal oleva liikluse tuiksooneni, kus palju busse rivis just punase tule taga ootasivad. Läksime siva üle tee nende poole üle kui nad vaiskelt kõik rohelise tule süttides liikuma hakkasid.

Küsisime kiirelt esimesest, et kas see sõidab International lennujaama – saime eitava vastuse, aga samas viibati, et taga pool on selline, mis läheb lennujaama. Kappasime edasi – küsisime siis ülejärgmisest, et kas sellega saab lennujaama. Kuna kõik masinad ja bussid hakkasid liikuma siis viipas bussijuht meile, et hüpaku me aga peale – mida ka tegime. Ning olles paar meetrit liikunud vastas, et ei tema ei lähe lennujaama – selle peale läksid meil silmad suureks ja süda jättis löögi vahele – aga lisas siva juurde, et tema ees sõitev buss läheb ja kimas sellele järgi - see oli just see buss, millest me ei olnud küsinud tema sihtkoha kohta.

Järgmise foori taga hõikas bussijuht – NÜÜD! Ja me kargasime sellest bussist maha ning jooksime läbi väikse rahvasumma ja rikshade eesolevale bussile järgi – napilt saime peale juba liikuma hakanud bussile.

Sellega nali alles algas ;) – selgus pärast pikki päringuid seal istuvate inimeste käest, kes mitte eriti head inglise keelt rääkisid ja kes hääldasid kohanimesid nii nagu õige on, mitte nii nagu meie seda oletasime kõlavat, et ka see buss ikka PÄRIS lennujaama ei lähe vaid kuskile sinna lähedale.

Anni oli juba täitsa mures ja valmis sellestki bussist maha minema.

Pärast mõningaid seletamisi bussis viibijatega saime siiski ühe käest teada, et tema läheb ka lennujaama ja just nimelt International’, mitte Domestic’usse, ja ta näitab meile, kus ja kuna peab maha minema, et teisele bussile ümber istuda. Saime kinnitust ühelt normehelt ka selle kohta, kuhu see buss kaardi peal läheb – oli õige suund küll. Kohalike abiga saime teada ja soetasime endile ka piletid - need maksid 10Rs’i inimese kohta. Poole tee peal tuli isegi pileti kontroll peale!

Olles veidi rahunenud nägime peagi ka paari tuttavat kohta ja leidsime üles ka selle kus me hetkel bussiga viibime – nüüd oli juba täitsa rahulik olla. Buss muideks läks isegi lähemale lennujaamale kui me alguses arvasime (st. meile öeldi).

Olles siis ühes suvalises kohas lennujaama lähistel (lennujaam juba paistis) maha läinud koos selle noormehega, kes ka pidi International lennujaama minema, tuli meile kohe üks vanemapoolne härrasmees ligi ning uuris kuhu meil minek. Saades teada, et International lenujaama, siis andis kohe nõu, et buss 717 läheb siit õige pea sinna poole ja pilet maksab 2-5Rs’i/inimene.

Võiks öelda, et tänu nendele abivalmitele, heasüdamlikele ja mitte omakasupüüdlikele inimestele, hakkas meie usk India inimestesse veel viimasel hetkel tagasi tulema. Kõik nad ei ole siiski vaid turisti raha peale väljas!

Aga bussis 717, kuhu vanamees meid kenasti peale juhatas, võisime taas seda rahamaiast ja omakasupüüdlikku pilku kohata – piletimüüa ütles esmalt pileti hinnaks 50Rs’i/inimese kohta. Mul oli tol hetkel väikseima rahana just 50Rs’ine käes, et piletite eest maksta. Tõstsin kohe häält, et pilet maksab 5Rs’i ja mina talle enne oma raha ei anna, kui tal pole tagasi anda (kuigi enamasti käisid bussides piletimehed raha korjates alguses tagasiandmiseks puudu jäänud raha tagasi toomas).

Bussis, meie taga olnud noored ütlesid ka, et üle 5Rs’i ei tasu meil anda pileti eest - nii me siis ka tegime. Kui kõigilt teistelt oli raha käes, tuli piletimees siis lõpuks meie juurde ja nii said noored ja ka teised bussis, meie lähedal, istunud nalja ja naerda, kui ma piletimehe käest enne tagastatava raha vastu võtsin ja üle lugesin kui enda 50’Rs’ise talle andsin ;)

Sõita enam palju ei jäänud ja lennujaama esise ringristmiku juures läksimegi kenasti maha – olime õnnelikult Delhi ühistranspordiga liiklemise kursustelt tagasi ;)

Tüdrukud olid vahepeal sinna ‘passanger lounge’ üle läinud ja sinna suundusime meiegi.

Olime teel tagasi lennujaama hotelli tänavalt ja sealt lähedalt mõningaid puuvilju neile kaasa võtnud – tänutäheks meie kottide valvamise eest. Muljetasime neile väga värvikalt meie seiklustest alates sellest kuidas härjad mööda lennujaama territooriumi vabalt ringi kappavad ja lõppetades busside ralliga Delhi kesklinnas :)

Pärast sellist päeva – kus ööd nagu ei olnudki ja päevased emotsioonid külvasid meid üle – oli hea pehmetel pinkidel siruli heita ja paar tunnikest magada.

k2230 – kirjutasin päeva muljeid ülesse ja pärast seda suundusime ka lennujaama terminali. Seal lõime oma viimased 330Rs’i laiaks, tegime check-in’i ära ja läksime meie lendu ootama, et pärast seda juba hommikul k0600 end sombusest ja jahedast põhjamaa hommikust leida.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home