Palolem (Goa) – 7.päev

k0345 – kõva vetsuhäda tuli peale. Läksin meie ühiskäimlasse, mis hoovipeal on ja vaatasin kaugelt, et tuld ei põle (uks oli irvakil) – järelikult pole kedagi sees. Ja oh mu üllatust - ja ka selle oma, kes seal sees istus - kui ma prauh ukse lahti tegin ja miski must-kui-öö-tont sees istus. Hakkas teine kohe siva rabelema, et saaks kiiremini minema. Pärast teistele sellest situatsioonist rääkides tegi see meile kõvasti nalja. Arutlesin ise veel, et ei tea kas tegu oli miski kohaliku küla vanamehega, kes muidu ei või vetsus käia lääne vetsudes ja siis niiviisi öösel salaja pimedas käib asjatamas – mine sa võta kinni mis see tõde selles loos on.

Pärast vetsu läksin veidi jalutama – kuna kuulsin kuskilt kaugemalt miskit muusikat. Tavaliselt ju selliselt kella ajal on siin täieline vaikus vallutanud maa – vaid ookeani vaikne kohin kandub õrnalt üle palmisalu.

Selgus, et meie hotelli (no tegelt oleks õigem öelda - hüttide kogum) kõrval asuva hotelli (hüttide kogum) restoranis (rannaliiva ja palmisalu piiril paiknev rannakohvik/baar/pubi) käis miski suuremat sorti läbu. Rahvast oli seal kohe kõvasti ja kõik tulukesed ja valgustid helendasid täiel võimsusel. Isegi koerad olid pea, et poole ranna pealt kõik siia kokku kogunenud – ehk saab ka midagi hamba alla.

Rannas oli aga näha, et vesi on kaugele liiva peale käinud – pool liiva oli siledaks uhutud. Ja selle sileda liiva peal vasta ranna sissepääsu valgustavat prozhektorit oli näha väikeseid ja kiireid varje mööda liiva sibamas – liiva sees elavad krabid. Päeval enamasti neid näha pole, aga öösiti tulevad nad välja liiva toitu otsima ja loopima. Just just nimelt liiva loopima – ehitavad taas oma käike liiva sees, mis päeva jooksul on imieste ja loomade poolt täis aetud.

Suundusin tagasi magama.

k0800 – ärkasime ülesse vihmatibutamise peale. Niih – kartsime, et nüüd siis see ilm keeraski tuksi, aga hiljem selgus, et see tibutamine kestis vaid pool päeva ja edasi läks veel päiksepaistelisemaks kui enne seda ja pealegi see tibutamine oli nii õrn, et vihma käes ringi liikudes ei saanud särk isegi mitte märjaks. Üldse olid need esimesed piisad terve reisi jooksul ja täna oli meie reisi 24. päev.

Pärast tibutamist suundusime ujuma – nagu meil ikka kombeks siin ja siis kuivasime ja võtsime päikest, kes ikka pilvede vahelt juba välja kiikas. Sõime oma lemmikkohas hommikueinet, milleks on meil juba väljakujunenud menüü – Annile kruusi täis kohvi piimaga ja kanavõileivad, mulle King’s õlu (mida muide võib vaid Goa’s müüa – nii on pudeli peale kirjutatud) ja röstsaiad moosiga. Ja kõik see Eesti rahasse ümberarvutatuna 35 EEK’i eest.

Hiljem aga võtsime taas vaevaks reisimuljeid üles kirjutada ja Anni arvutas meie reisikulutusi kokku – me ju märgime iga päev üles kuhu ja kui palju me kulutanud oleme, pärast hea vaadata.

Õhtul tibutas veidi veel – sama õrnalt nagu hommikul, aga veel lühemat aega.