Jodhpur (Blue City, Sun City)

k0830 – äratus. Anni ärkas taas veidi varem – kurtis, et sääsed sõivad öösel. Ma nagu ei saanud väga aru, aga vahest oli mu veri neile vastuvõetamat ;)

Kuskil tunni pärast läksime linna peale – kõigepealt ühe (väjast näha kalli) hotelli katusele hommikust sööma ja siis üless mäkke Mehrangarh Fort’i jalutama. Väga kena ja üks suurimaid kindlus Indias. Siiani elab seal kohalik maharaja Gaj Singh, keda me ka autoga mööda sõitmas nägime, sees.

Osa kinlusest on tehtud muuseumiks, kus on võõramaalasele kõik väga lihtsaks ja selgeks tehtud – igati nauditav koht. Ja lisaks veel see, et sealsed muuseumivanad ja muusikud (viimased küll vähem), ei olnud tüütud ja pealetükkivad. Mõni tuli küll meiega rääkima ja/või juhendas niisama, aga ei pinninud selle eest kohe pappi nagu see Indias tavaliselt on turistikates kohtades.

Väga mõnusa päeva veetsime me selles kindluses ringi jalutades. Ja muide, juba mõnus oli selles maja osas palja jalu ringi lasta :). Kindluse müüri pealt, kus oli kena ja lai kahurite väljapanek, paistis kaunis erksinine linn all säramas – nagu LP raamatus seda linna kirjeldati – Blue City.

Majas sees olid kaunid relvade (mõõgad, pistodad jnejne), inimkaarikute ja piltide väljapanekud. Lisaks veel ka kogu hoone ise – arhitektuuriline tippteos – koos oma lõputute kivinikerdustega nii akendel, seintel kui ka igal pool mujal kus vähegi võimalik.

Lahkudes sõime seal samas asuvas restoranis ühe mitte vegetaarse thali (india roog riisi ja mitme erineva kastmega) – enamasti on neil siin ju kõik värk vegetaarne, aga inimene on ikka lihasööja!

Pärast alla linna laskudes kondasime kohalikul turul ringi, et osta niiti ja nõela (seljakott ja Anni plätud vajasid veidi kohendamist), sääsevõrku ja nööri sääsevõrgu riputamiseks (hotellides endas neid siiski ei olnud, kuigi oleks võinud olla) ning igaks juhuks ka kohalike sääskede vastu aitavat sääsekreemi (mis muide töötas täitsa hästi nagu me hiljem testida saime ja peale selle ta lõhnas kah täitsa kenasti, mitte nii nagu need eestis müüdavad).

Haarasime turult mõned granaatõunad kah kaasa ning Annile muretsesime tema katkiste pikkade pükste asemele kõrbesse minekuks ühest fix hindadega poest FILA dressipüksid.

Hotelli jõudnuna hakkasime kohe endi katkist varustust parandama – mina võtsin seljakoti sanga ja Anni plätu käsile, Anni aga parandas katkiseid pükse ja õmbles Indiast ostetud roosa/punase seeliku litreid korralikumalt külge – need on ju siin kandis järjest ühe pistega ja ühe ning sama niidiga kinni tõmmatud. Seega kui niit peaks kuskilt katki minema, mida ta kindlasti teeb (meil juba tegi), siis hakkavad litrid üks haaval maha langema :(

Niiviisi aega veetes jõudiski kell niikaugele, et suundusime k2300 raudteejaama ja pooltundi hiljem väljus juba ka meie rong kõrbelinna Jaisalmer’i (Golden City) suunas. Rongis oli ülemistel magamislavatsitel veidi liivatolmu näha, aga õnneks seda väga palju polnud ja pealegi me oleme ju seljakotireisijad mitte miskid 5tärni hotellide ja AC-vaguni inimesed, kes sellise asja ees nina krimsutaks.

Alguses oli meie vahes väike segadus kohtadega, keskid prantslased olid vagunid sassi ajanud ja siis üks perekont (mees, naine ja 10 aastane laps) kauplesid madalamate lavatsite peale ennast, kuna laps kartis kõrgust (talle seoti suisa nöörid kaitseks ette). Ning lõpuks vahetasid kaks sõdurit kah veel enda kohad ära. Aga kõik jäid tulemusega rahule ning sõit läbi öise kõrbe ringi lõppjaama võis alata :)