Jaipur (Pink City)
k0900 äratus. Anni ärkas varem juba tegelikult. Seekord avanes meie hotelitoast ilus ja avar vaade päikesetõusule – sest mõlemad kaks välisseina, olid täis aknaid, mis ulatusid pea et maast laeni.
Pärast pakkimist tegime kiire eine allkorruse söögikohas ja olles jätnud oma kotid hotelli hoiule suundusime taas vanalinna jalutama – tegime pea sama tiiru, mis eelmisel õhtul. Sest seekord olid mitmed kohad, kuhu me õhtul sisse ei saanud, avatud. Nii külastasime näiteks Hawa Mahal’i (‘Tuulte koda’) ja Govind Dev Ji Temple (kus võis vähemalt õhtusel ajal kõvasti ahve ringi tuustimas näha, paistis aga, et päeval nad nii aktiivsed ei olnud). Amber Fort’i plaanisime kah alguses minna, aga kuna ma arvestasin veidi meie aega valesti, siis vaatasime, et vist ei jõua – ja nii jäigi minemata. Seal oleks kindlasti elevante näinud, sest see on üks suuremaid turisti lõkse seal kandis – elevandiga ropu raha eest mäkke üles :).
Tegelesime veidi ka shopinguga – Annile soetasime kauni roosa-punase litritega seeliku, ning linnas käimiseks muretsesime endile väikese oranzhi (taas litritega) üleõlakoti.
Nagu me raamatustki lugesime, siis siin kandis on kauplemine raskendatud – nimelt suure turistide läbivoolu tõttu läheb kaupmeestel hästi ja nii nad ei soovi hina alla lasta – tuleb ju kohe uus turist, kes selle niiehknaa ära ostab.
Einestasime taas meie eile leitud restoranis – Salkalp restoran. Sealne värske mahl ja lassi olid terve reisi parimad! (PS. Nüüd, mil me oleme ka Tallinna ühes hinnatumas India restoranis ‘Elevant’ ära käinud ning sealset ülikiidetud lassit proovinud, võime öelda Tallinnas te Indiat ei leia – see pole üldse lassi mida seal ‘Elevandis’ pakutakse ja hea pole ta kah mitte!) Ning tolles restoranis avastatud toit – spring dosa – maitses ka teistkordselt üli hea! Eks see olene ka sellest kui hea kokk seda valmistab – seal igatahes sai kokk meilt vaid kiidusõnu.
Edasi suundusime raudteejaama, kuhu me siis minu valearvestuse tõttu 2h liiga vara kohale jõudsime. Ning nagu kiuste – rong hilines veel oma 30min lisaks. Seal läks meil ühe seljakotu kandeaas katki (rebenes õmblusest lahti) ja mina võitlesin (Jhanis-Agra rongi) AC vagunis saadud nohuga ikka veel. Rongi saabudes avastasime, et soovitud SL vagunite asemel on meil seal miskid veel sootusk uut moodi asi – nagu II klass aga nummerdatud kohtadega vagun. Seega pikali heita meil ei õnnestu :( - no vahest kohe ei vea mitte.
Vähemalt olid need pingid pehmendustega ja meil olid siiski iste kohad olemas. Samas avastasime rongi sisenedes (pärast mitu korda edasi tagasi jooksmist ja SL vagunite otsimist), et keegi juba istub meie kohal – ei olnud siin viisakust ega midagi, ajasime aga kutsumata külalised minema ja võtsime aga kohad sisse.
Hiljem saime teada, et meie vastas, samas vahes, istub üks eriti võimukas muti koos oma (vist) kahe pojaga ja minijaga, kelle oli veel ka kuskil aastane laps kaasas. Paistsid teised suht rikkad vist olema, sest käed ja sõrmed olid naistel kulda ja karda täis ning isaks sellele käitusid juba üleolevalt kõigi teiste kaasreisijate suhtes – kaasaarvatud meie. Aga kahjuks ei osanud nad arvata, et me ei ole mitte vaisked ja väetid lääne turistid, vaid karmis keskkonnas kasvanud ida-eurooplased, kes ei löö risti ette ühegi hindu muti ees. Nii me siis seal võitlesime küll sõnadega küll sõnadeta oma koha eest pingi peal.
Meie üllatuseks – ja paistis, et ka paljude teiste üllatuseks – pistsivad nad miski hetk valju häälega Hare Krishant kisendama. Sellist pulli ei olnud me enne rongides näinud. Üldiselt olid rongid küll rahvarohked aga sellegi poolest kaunis madala müratasemega – ja seda ka inimeste endi poolt.
Jodhpur'i jõudsime südaööl. Ja kuna hotellid, mida olime LP abil välja valinud, asusid kaunis raudteejaama lähedal, otsustasime jala neid külastama minna. Esimeses hotellis pakuti taas vaid kõikse kallimat tuba – ja kauplesime mis me kauplesime, ei õnnestunud ühtegi teist tuba välja kaubelda – ju siis seal oli tõesti vaid üks vaba tuba alles. Teine hotell, mida me külastasime – oli oma poe kinni pannud (loe: tegevuse lõpetanud). Aga kolmandas kohas – Priya hotell - õnnestus meil tuba siiski saada, mis ei olnud küll teab mis viisakas ja kena kohta, aga sellegipoolest oli ka seal üks hea omadus – erinevalt teistest hotellides, oli seal väljaregamis aeg 24h saabumise ajast, mitte järgmise päeva k1200 päeval. Ja see oli hea, sest meie rong Jaisalmer'i väljus järgmise südaöö paiku.
Pärast pakkimist tegime kiire eine allkorruse söögikohas ja olles jätnud oma kotid hotelli hoiule suundusime taas vanalinna jalutama – tegime pea sama tiiru, mis eelmisel õhtul. Sest seekord olid mitmed kohad, kuhu me õhtul sisse ei saanud, avatud. Nii külastasime näiteks Hawa Mahal’i (‘Tuulte koda’) ja Govind Dev Ji Temple (kus võis vähemalt õhtusel ajal kõvasti ahve ringi tuustimas näha, paistis aga, et päeval nad nii aktiivsed ei olnud). Amber Fort’i plaanisime kah alguses minna, aga kuna ma arvestasin veidi meie aega valesti, siis vaatasime, et vist ei jõua – ja nii jäigi minemata. Seal oleks kindlasti elevante näinud, sest see on üks suuremaid turisti lõkse seal kandis – elevandiga ropu raha eest mäkke üles :).
Tegelesime veidi ka shopinguga – Annile soetasime kauni roosa-punase litritega seeliku, ning linnas käimiseks muretsesime endile väikese oranzhi (taas litritega) üleõlakoti.
Nagu me raamatustki lugesime, siis siin kandis on kauplemine raskendatud – nimelt suure turistide läbivoolu tõttu läheb kaupmeestel hästi ja nii nad ei soovi hina alla lasta – tuleb ju kohe uus turist, kes selle niiehknaa ära ostab.
Einestasime taas meie eile leitud restoranis – Salkalp restoran. Sealne värske mahl ja lassi olid terve reisi parimad! (PS. Nüüd, mil me oleme ka Tallinna ühes hinnatumas India restoranis ‘Elevant’ ära käinud ning sealset ülikiidetud lassit proovinud, võime öelda Tallinnas te Indiat ei leia – see pole üldse lassi mida seal ‘Elevandis’ pakutakse ja hea pole ta kah mitte!) Ning tolles restoranis avastatud toit – spring dosa – maitses ka teistkordselt üli hea! Eks see olene ka sellest kui hea kokk seda valmistab – seal igatahes sai kokk meilt vaid kiidusõnu.
Edasi suundusime raudteejaama, kuhu me siis minu valearvestuse tõttu 2h liiga vara kohale jõudsime. Ning nagu kiuste – rong hilines veel oma 30min lisaks. Seal läks meil ühe seljakotu kandeaas katki (rebenes õmblusest lahti) ja mina võitlesin (Jhanis-Agra rongi) AC vagunis saadud nohuga ikka veel. Rongi saabudes avastasime, et soovitud SL vagunite asemel on meil seal miskid veel sootusk uut moodi asi – nagu II klass aga nummerdatud kohtadega vagun. Seega pikali heita meil ei õnnestu :( - no vahest kohe ei vea mitte.
Vähemalt olid need pingid pehmendustega ja meil olid siiski iste kohad olemas. Samas avastasime rongi sisenedes (pärast mitu korda edasi tagasi jooksmist ja SL vagunite otsimist), et keegi juba istub meie kohal – ei olnud siin viisakust ega midagi, ajasime aga kutsumata külalised minema ja võtsime aga kohad sisse.
Hiljem saime teada, et meie vastas, samas vahes, istub üks eriti võimukas muti koos oma (vist) kahe pojaga ja minijaga, kelle oli veel ka kuskil aastane laps kaasas. Paistsid teised suht rikkad vist olema, sest käed ja sõrmed olid naistel kulda ja karda täis ning isaks sellele käitusid juba üleolevalt kõigi teiste kaasreisijate suhtes – kaasaarvatud meie. Aga kahjuks ei osanud nad arvata, et me ei ole mitte vaisked ja väetid lääne turistid, vaid karmis keskkonnas kasvanud ida-eurooplased, kes ei löö risti ette ühegi hindu muti ees. Nii me siis seal võitlesime küll sõnadega küll sõnadeta oma koha eest pingi peal.
Meie üllatuseks – ja paistis, et ka paljude teiste üllatuseks – pistsivad nad miski hetk valju häälega Hare Krishant kisendama. Sellist pulli ei olnud me enne rongides näinud. Üldiselt olid rongid küll rahvarohked aga sellegi poolest kaunis madala müratasemega – ja seda ka inimeste endi poolt.
Jodhpur'i jõudsime südaööl. Ja kuna hotellid, mida olime LP abil välja valinud, asusid kaunis raudteejaama lähedal, otsustasime jala neid külastama minna. Esimeses hotellis pakuti taas vaid kõikse kallimat tuba – ja kauplesime mis me kauplesime, ei õnnestunud ühtegi teist tuba välja kaubelda – ju siis seal oli tõesti vaid üks vaba tuba alles. Teine hotell, mida me külastasime – oli oma poe kinni pannud (loe: tegevuse lõpetanud). Aga kolmandas kohas – Priya hotell - õnnestus meil tuba siiski saada, mis ei olnud küll teab mis viisakas ja kena kohta, aga sellegipoolest oli ka seal üks hea omadus – erinevalt teistest hotellides, oli seal väljaregamis aeg 24h saabumise ajast, mitte järgmise päeva k1200 päeval. Ja see oli hea, sest meie rong Jaisalmer'i väljus järgmise südaöö paiku.
RSS (2.0)
2 Comments:
Jaipuri sattudes soovitan ara kaia muudest turistiloksudest pisut korvale jaavas Galta ehk ahvide templis, kesklinnast saab rikshawga sinna 60rupsi eest ning lisaks soovitan ka Tiger forti, kuhu viib Pink City tagaotsast 2km sinkavonka jalgtee.Vasitav teekond ulesmakke aga super vaade linnale.
Soogikohtadest soovitaksin Evergreeni rooftop restorani, Coocoon rooftop restorani,parimat lassiet aga Lassiwala'st.Koik MI Roadil.
Ehedat oldschool kohvikuhongu saab aga tunda Indian Coffe Houses(MI Road). Vesipiipu, maitsvaid wrap'e ja kooke pakutake pisut kallimas Mocha kovikus Gaurav Toweri vahetus laheduses,Pink Cityst u 10km,rikshaw 75Rs.Interjoor
5+.
Ollet saab mekkida pubilikemas Rock Cafes ja sellele lahedal asuvas Mr.Beansis(vesipiip).
Crazylt kohalik soogikoht, kus kohu saab tais 50Rs eest asub Ajmeri Gate varavahoones pohimotteliselt, vasakut katt 30m Dev Hotel.Poolikuid portsjone saab ka tellida.Valja naeb rohkem kui mitte usaldusvaarne aga toit hea ja kogemus missugune.
Jaipuri Pink City kiidetud kaubavalikule ja suureparastele ostlemismonudele eelistan ja julgen soovitada igaljuhul Pushkarit,140km Jaipurist(hinnad moistlikud, kaupmehed oluliselt meeldivamad ja kaubavalik parem) Jaisalmeri kaubavalik on ka minu meelest Pink City omast parem.
Natuke juba kohalik K
Soovitusi oskaks veel niipalju anda et ...kui plaan ka natuke kaugemale lounasse seigelda siis Kerala on koht mida tasub naha. Eriliselt oskan valja tuua Kochinit ja Varkalat(imeline rand kaljude all) ja paevaseid backwater trip'pe algusega naiteks Kochinist (425Rs per face).Voimalik ka algusega Alleppyst voi Kollamist.
Bangalore on minu jaoks seni nahtutest koige euroopalikum ja puhtam. Kaubanduskekused ja aktiivne ooelu. Indiat sealt vaga ei leia, vaatamisvaarsusi vahe.
K
Post a Comment
<< Home