Jaisalmer (valmistume kaameli safariks)

k0830 – ärkasime ilma äratuskellata üles. Algselt plaanisime täna kaua magada, sest kuskile kiiret pole – olime võtnud puhke päeva, et oodata teisi kahte sõpra järgi ja niisama olla, pärast neid pingelisi, emotsioonide ja kilmeetriterohkeid retke erinevatesse India suurimatesse vaatamisväärsustesse (loe: linnadesse), aga miski pärast polnud meil just nimelt täna hommikul teps mitte sügavat und ega kedagi. Vahest sisemine kell oli juba harjunud sellisel kellaajal ärkamisega.

Õhta tegivad miskid Euroopast pärit noored, kes meil vastas toas pesitsevad, kõvat lärmi – kuulasivad oma mussi seal nagu oleksid kuskil diskoteegis. Selle asemel, et nautida siinseid vaikseid linnahelisid, tümistavad nemad lääne mussi kuulata ja siis veel nii et ka kõik lähikonna majades elavad inimesed seda ka kuuleks.

Muidugi segas õhta magamajäämist veel lisaks mussile ka korralik palavus – padi oli pidevalt higist märg. Kui aga mõnda aega juba rahulikult lamada, siis keha jahtub ja palavus muutub täitsa talutavaks soojuseks. Ning vasta hommikut läheb pea alati ikka fliistekki vaja, mida endale peale tõmmata.

Igatahes ärganud nõnna vara võtsime kohe ette pesupesemise, mis juba oli niigi viimase hetkeni lükatud – asjaolude sunnil, kuna varem ei olnud meil väga üle päeva kuskil aega vedeleda.

Kuna kaamelisafari oli taas suurem väljaminek, siis hakkas meil kohalik raha lõppema ning pidime USD’sid vahetama minema. Võtsime taas LP näppu ja suundusime selle peal näidatud rahavahetus punkti (loe: panga) poole, mis kohapeal selgus, et on mujale kolinud selle paari aastaga, mil see raamat välja on antud. Enamasti hindud väga kaarti lugeda ei mõista – kui näiteks mõnele riksha vanale, või ka mõnele teisele asjapulgale kaart ette visata, siis nad ei oska isegi seda näidata, kus parasjagu paiknetakse vähe siis veel seda kus mõni soovitud koht asub. Aga meil vedas, sest see hotell, mille retseptsioonist me panga uut askohta pärisime näitas täitsa õigele kohale kaardil (nagu hiljem selgus).

Pank oli rahvast pilgeni täis, aga nii kui valged (loe: meie) sinna sisenesime, lendas nagu maa alt välja miski vana, kes pani meid ühe tühja laua taha istuma ja kappas klaasseina taga oleva manageri juurde teavitama. Mõni hetk hiljem tuli manager kohale ja ulatas meile blanketi, millele tuli lisaks enda ja passi andmetele üles märkida ka kõik vahetatava rahatähe numbrid. Sel hetkel tänasime kõrgemat võimu, et me olime hotellis otsustanud kaasa haarata suuremad kupüürid (50 ja 10USD), mitte 5USD rahatähed, mida oleks kordades enam olnud. Ja üks hea asi oli veel nende 10USD rahatähtedega – nimelt need olid need mul tutt uued ja nende numbrid jooksid üksteise järgi.

Olles lõpuks kõik need numbrid paberile kirja saanud tuli manager tagasi ja arvutas saadud summa peast kokku ja korrutas taas peast(!) ruupia kursiga (1USD=44,38Rs) läbi, kusjuures alguses valesti – hea oli, et kontrolli mõttes olime varem telefoniga selle läbi korrutanud ja saime siis ta tähelepanu sellele juhtida ning õigluse jalule seada.

Pärast seda viis ta meid teise kohta seisma ning andis meie poolt täidetud paberi ühele arvuti taga istuvale töötajale sisse toksida. See tehtud toodi see paber (või oli see juba koopia sest paberist) trellitatud putka juurde, mis asus selle ruumi ühes nurgas ja kus käis tihe rahapatakate kokkulugemine, ja anti sealsetele meestele täitmiseks. Näitasin veelkord passi ja kirjutasin paberile alla, et raha kätte saadud ning siis loeti saada olev summa meile 100 ja 500Rs’istes rahatähtedes (nagu me olime soovi avaldanud) patakaks lauale.

Täitsa põnev elamus oli see India pangas käimine. Eelmised korrad olid ju teist moodi – esimene kord vahetasime üldse hotelli retseptsioonis Delhi's ja teine kord Jaipur'is miskis rahavahetus- ja turismibüroos, kus peale meie kedagi väga ei olnud ja kõik oli väga lääneliku olemisega.

Edasi jalutasime aga taas linnapeale ja tagasi hotelli, et veidi puhata ja pikutada. Linnas soetasime endile valged kõrberiided ;) st tegemist oli lihtsate valgest kangast pikakäiseliste särkidega ja minu jaoks ka pikad püksid samast riidest. Iga eseme eest käisime 200Rs’i välja, aga nagu näha oli – need olid ka korralikult tehtud ja seda hinda väärt.

k1315 koputati meile uksele ja me suundusime, nagu varem kokku lepitud, Triinule ja Katrinile hotelli jeepiga rongijaama vasta. Enne rongijaama jõudmist tehti peatus kohalikus teeputkas sõidutee ääres – ju näidati endit kui tähtsaid mehi, kes saavad valgetega samas masinas istuda ja koos teed juua ;).

Rong hilines nagu ikka päris tublisti kohe. Osades raudteejaamades on neil tuvameetmete tarvis loodud platvormipilet (3Rs), mille peab soetama siis kui viibid raudteejaama platvormil ilma lahkuva rongipiletita. Me ise neid pileteid muidugi ei ostnud, aga meie hotellivana, kes meid siin sõidutas ja meiega majandas oli need omast taskust juba valmis ostnud ja nii me siis nad endale saimegi.

Lõpuks otsustasime bronni sappa seisma jääda, et pärast kaamelisafarilt naasmist oleks meil juba pilet Jodhpur'i olemas. Kuigi tol hetkel oli sabas vist vaid miski 5-6 inimest, siis meil kulus seal oma 40-45min enne kui luugi juurde saime. Selleks ajaks oli rongi juba tulnud ja Triinu ning Katrin’iga plaanid läbi arutatud, mis pärast kaamelisafarit teeme. Ka nemad soetasid endale tagasisõidu piletid Jodhpur'isse, kust pidi minema lennuk läbi Mumbai Goa’sse nagu Triinu elukaaslane oli Eestis internetist välja otsinud.

Meie soovisime Jodhpur'ist edasi lõunasse sõita – alguses Mt.Abu’sse ja sealt veel edasi lõunasse Ahmedabad'i ja Diu’sse, aga saatusesõrm tahtis, et me sinna seekord ei jõuaks – rongipiletid olid kõik tolleks päevaks SL ja kõrgematesse klassidesse juba välja müüdud. Nii me olime siis sunnitud asja praegu sinnapaika jätma ja Jodhpur'is edasi vaatama mis saab.

Edasi suundusime tagasi hotelli, näitasime tüdrukutele linna ja sõime hiljem hotellitoas turu pealt ostetud puuvilju ja maiuseid ning lasime ka õhtusöögil katuserestoranis hea maitsta päikeseloojangu saatel.

Vasta ööd pakkisime asjad nii, et saaks hommikul vara kohe safarile suunduda.