Jodpur – Mumbai - Goa (Palolem): päev lennates paradiisi
k0530 – tagasi Jodhpur'is. Väljas veel pime. Päike tõuseb sel aastaajal India's kuskil k0600 ajal. Katrin ja Triin sõitsid kõrgemas klassis ja seega olid teises vagunis – jaamas aga leidsime nad kiirelt üles. Hakkasime siis plaani pidama, kuna ja kuhu minna.
Kuna meil aga Anniga ei õnnestunud kuidagi Ahmedabad'i rongile (mis ka läbi Mt.Abu pidi minema) kohti saada, siis võtsime otsuse vastu – lähme kah lennukiga Goa’sse. Puhkus kulus küll igati meile ära – see emotsiooniderikas ja tihe graafik, mis meil senini on olnud oli juba nii ära väsitanud, et ei jaksanud enam sedasi jätkata – ja me olime siiski ju puhkusel!
Nii me siis võtsimegi riksha lennujaama. Enne veel pidime seal riksha hangeldajatega võitluse maha kui kaugel raudteejaam asub, kas 5km nagu meie LP raamatu järgi oletasime või 10km, nagu nemad meile väitsivad. Igatahes saatsime need raudteejaamas olevad rikshavennad pikalt ja hakkasime jalgsi minema – mõnikümmend meetrit hiljem tuli üks rikshavend meile vastu ja uuris, kas tahame sõita – leppisime kokku, et lennujaama maksame 100Rs, mitte 200Rs’i nagu teised vandid nõudsivad. Saime ka teada, et kilometreeshi on sellel distantsil 6km, seega me ikka arvestasime LP raamatu järgi õieti.
k0700 – lennujaamas. Alguses pidime väljas passima, kuna piletikassa oli veel kinni ja India's on terrorismi hirmus ja/või muidu turvalisuse pärast lennujaama sissepääs ainult lahkuva lennupileti ettenäitamisel, ja seda ka siis vaid 3h enne väljumist. Kui kassa avati, siis saime teada, et meie kui välismaalased – peame maksma siiski rohkem (11353Rs) kui alguses olime arvestanud. Põhjenduseks toodi see, et kohalikel ja välismaalastel on erinevad hinnad (umbes nii on ju ka näiteks Venemaal).
Jama lugu oli veel ka see, et maksta sai vaid sulas. Õnneks oli seal samas kõrval sularaha automaat, kus sai lisa võtta, sest algselt meil küll nii palju kaasas polnud. Siis aga tekkis veel üks jama – nimelt pärast seda kui Katrin ja Triin olid oma osa sularahaautomaadist välja võtnud, sai see vist tühjaks – sest meile ei andnud ta küll enam midagi kuigi me proovisime vist kolme erinevat kaarti ja liiga pisikest summat polnud kah mõtet välja võtta.
Nelja peale kokku saime aga vajaliku summa siiski kokku ja nii me siis Indian Airlines’i lennukile saimegi – viimasel minutil. Väike komlikatsioon/arusaamatus tekkis meil ka turvakontrollis, sest tol hetkel me veel ei teadnud, et India's peab chek-in’is võtma käsipagasi jaoks väikese lipiku, mis tuleb käsi pagasi külge kinnitada ja kuhu turvakontrollis lüüakse tempel – kontrollitud. Meie õnneks aga lennuk hilines – seega jõudsime kenasti omadega valmis.
k1100 – pärast vahemaandumist Udiapur’is jõudsime me ümberistumiskohta Mumbai’sse, siin oli meil mõni tund aega järgmise lennukini. Kasutasime seda aega selleks, et uurida Goa’st tagasilennu piletite kohta hindasid – parima pakkumise saime GoAir lennufirmalt, kelle otselend Goa-Delhi maksis vaid 4275Rs’i inimese kohta, mis oli pea 3 korda odavam kui meie praegune lend Jodhpur-Mumbai-Goa. Ja GoAir putkas sai ka vabalt deebetkaardiga (!) maksta.
Olles veidi keha kinnitanud võisimegi juba ka lennukile minna, et alustada lendu ‘paradise lost’i – Palolem’i, nagu seda kohta LP raamatus kirjeldati. Õigemini lennuk maandus Kesk-Goa’s ja sealt sõitsime edasi Lõuna-Goa’sse kohaliku liinibussiga – alguses Margao’sse (pilet 5Rs’i) ja seal istusime ümber teisele liinibussile Palolem’i (pilet 10Rs’i).
2003 aasta India Lonely Planet'i raamatus kirjutati Palolem'i kohta, et tegu on alles viimasel ajal avastatud kohaga, mis alles areneb turisminduse suunas ja on veel kaunis loomuliku olemisega – seega just paras koht meile. Kohalejõudnuna võisime tõdeda, et kuigi seal on terve ranna ulatuses juba coconuts-hut’e püstitatud – nägi ta siiski väga ilusa palmiranna moodi välja :), et igati õige otsus just siia tulla.
Sõit lennujaamast Palolem'i kestis kuskil 2,5-3h mööda aukliku ja käänulist üles-alla liikuvat külateed, mis siiski omas asfaltkatet.
k1800 ajal olimegi juba rannas kohal ja kohe tulidi uurima, kas meil on hotellikoht juba olemas ja kas nad enda oma võivad pakkuda – esimene kuhu sisenesime oli miski kahekorruseline maja, kus toad küll väga ahvatlevad välja ei näinud. Seega otsustasime minna ühe sellise mehega kaasa, kes meile enda pakutavat hotelli lubas näidata. Rannas nägime, et terve see liivariba on väikeseid hütte täis, seega miski koha leiab seal kindlasti.
Saime endale 350Rs’i eest pambuspostide otsas paikneva coconut-hut’i, kus küll endas vetsu ja vett sees polnud, aga see meid ei häirinud. Seal samas kõrval oli ühiskasutatav WC ja ka kahe kabiiniga dushinurk.
Läksime kohe pärast kottide maha panemist koos Anniga öisesse randa jalutama, ei tihanud kauem oodata varvaste pistmisega ookeani vette – vesi oli soe kui supp! Võtsime ühes paljudest rannarestoranidest väikese eine ja vaatasime pimedasse – kus ookeanilained vaikselt mühisedes randa veeresid.
Elu on ilus!
Kuna meil aga Anniga ei õnnestunud kuidagi Ahmedabad'i rongile (mis ka läbi Mt.Abu pidi minema) kohti saada, siis võtsime otsuse vastu – lähme kah lennukiga Goa’sse. Puhkus kulus küll igati meile ära – see emotsiooniderikas ja tihe graafik, mis meil senini on olnud oli juba nii ära väsitanud, et ei jaksanud enam sedasi jätkata – ja me olime siiski ju puhkusel!
Nii me siis võtsimegi riksha lennujaama. Enne veel pidime seal riksha hangeldajatega võitluse maha kui kaugel raudteejaam asub, kas 5km nagu meie LP raamatu järgi oletasime või 10km, nagu nemad meile väitsivad. Igatahes saatsime need raudteejaamas olevad rikshavennad pikalt ja hakkasime jalgsi minema – mõnikümmend meetrit hiljem tuli üks rikshavend meile vastu ja uuris, kas tahame sõita – leppisime kokku, et lennujaama maksame 100Rs, mitte 200Rs’i nagu teised vandid nõudsivad. Saime ka teada, et kilometreeshi on sellel distantsil 6km, seega me ikka arvestasime LP raamatu järgi õieti.
k0700 – lennujaamas. Alguses pidime väljas passima, kuna piletikassa oli veel kinni ja India's on terrorismi hirmus ja/või muidu turvalisuse pärast lennujaama sissepääs ainult lahkuva lennupileti ettenäitamisel, ja seda ka siis vaid 3h enne väljumist. Kui kassa avati, siis saime teada, et meie kui välismaalased – peame maksma siiski rohkem (11353Rs) kui alguses olime arvestanud. Põhjenduseks toodi see, et kohalikel ja välismaalastel on erinevad hinnad (umbes nii on ju ka näiteks Venemaal).
Jama lugu oli veel ka see, et maksta sai vaid sulas. Õnneks oli seal samas kõrval sularaha automaat, kus sai lisa võtta, sest algselt meil küll nii palju kaasas polnud. Siis aga tekkis veel üks jama – nimelt pärast seda kui Katrin ja Triin olid oma osa sularahaautomaadist välja võtnud, sai see vist tühjaks – sest meile ei andnud ta küll enam midagi kuigi me proovisime vist kolme erinevat kaarti ja liiga pisikest summat polnud kah mõtet välja võtta.
Nelja peale kokku saime aga vajaliku summa siiski kokku ja nii me siis Indian Airlines’i lennukile saimegi – viimasel minutil. Väike komlikatsioon/arusaamatus tekkis meil ka turvakontrollis, sest tol hetkel me veel ei teadnud, et India's peab chek-in’is võtma käsipagasi jaoks väikese lipiku, mis tuleb käsi pagasi külge kinnitada ja kuhu turvakontrollis lüüakse tempel – kontrollitud. Meie õnneks aga lennuk hilines – seega jõudsime kenasti omadega valmis.
k1100 – pärast vahemaandumist Udiapur’is jõudsime me ümberistumiskohta Mumbai’sse, siin oli meil mõni tund aega järgmise lennukini. Kasutasime seda aega selleks, et uurida Goa’st tagasilennu piletite kohta hindasid – parima pakkumise saime GoAir lennufirmalt, kelle otselend Goa-Delhi maksis vaid 4275Rs’i inimese kohta, mis oli pea 3 korda odavam kui meie praegune lend Jodhpur-Mumbai-Goa. Ja GoAir putkas sai ka vabalt deebetkaardiga (!) maksta.
Olles veidi keha kinnitanud võisimegi juba ka lennukile minna, et alustada lendu ‘paradise lost’i – Palolem’i, nagu seda kohta LP raamatus kirjeldati. Õigemini lennuk maandus Kesk-Goa’s ja sealt sõitsime edasi Lõuna-Goa’sse kohaliku liinibussiga – alguses Margao’sse (pilet 5Rs’i) ja seal istusime ümber teisele liinibussile Palolem’i (pilet 10Rs’i).
2003 aasta India Lonely Planet'i raamatus kirjutati Palolem'i kohta, et tegu on alles viimasel ajal avastatud kohaga, mis alles areneb turisminduse suunas ja on veel kaunis loomuliku olemisega – seega just paras koht meile. Kohalejõudnuna võisime tõdeda, et kuigi seal on terve ranna ulatuses juba coconuts-hut’e püstitatud – nägi ta siiski väga ilusa palmiranna moodi välja :), et igati õige otsus just siia tulla.
Sõit lennujaamast Palolem'i kestis kuskil 2,5-3h mööda aukliku ja käänulist üles-alla liikuvat külateed, mis siiski omas asfaltkatet.
k1800 ajal olimegi juba rannas kohal ja kohe tulidi uurima, kas meil on hotellikoht juba olemas ja kas nad enda oma võivad pakkuda – esimene kuhu sisenesime oli miski kahekorruseline maja, kus toad küll väga ahvatlevad välja ei näinud. Seega otsustasime minna ühe sellise mehega kaasa, kes meile enda pakutavat hotelli lubas näidata. Rannas nägime, et terve see liivariba on väikeseid hütte täis, seega miski koha leiab seal kindlasti.
Saime endale 350Rs’i eest pambuspostide otsas paikneva coconut-hut’i, kus küll endas vetsu ja vett sees polnud, aga see meid ei häirinud. Seal samas kõrval oli ühiskasutatav WC ja ka kahe kabiiniga dushinurk.
Läksime kohe pärast kottide maha panemist koos Anniga öisesse randa jalutama, ei tihanud kauem oodata varvaste pistmisega ookeani vette – vesi oli soe kui supp! Võtsime ühes paljudest rannarestoranidest väikese eine ja vaatasime pimedasse – kus ookeanilained vaikselt mühisedes randa veeresid.
Elu on ilus!
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home